Kindlasti. Ma ei tea, kas ma praegu seal koolis hakkamagi saan. Aga tean kindlalt, et ma ei oleks hakkama saanud kahel varasemal korral. Sest mind ei olnud ja minuga polnud kõik korras. See on piisavalt intensiivne ja pidevalt proovile panev kool, kus sul endal peab olema mingi põhi, millele tagasi tulla, kui väga raskeks läheb. Mul aga polnud seda. Muidugi ma siis ei teadnud seda.

Nüüd ma tunnen, et olen enda jaoks olemas. Ei olnud paremat aega kui praegu, et sinna kooli sisse saada. Varasemalt – ja see on nii tobe – oleks olnud see kool maailma naba. Elu või surma küsimus: kas ma saan sinna kooli või ma ei saa, kas ma lõpetan selle või ma ei lõpeta. Praegu tahan sinna kooli minna, sest soovin ennast arendada. Aga mitte sellepärast, et see on Lavakas. Lähen sinna teises seisundis, teises avatuses, suure põnevuse ning enda ja teiste usaldusega.

Kas tänapäeval levib endiselt mõtteviis, et noor peab valima „mõistliku“ karjääri või innustatakse juba rohkem valima, mida süda ihkab?

See küsimus on minuga paratamatult kogu aeg kaasas käinud, kuid ei ole mind muidugi kunagi kõigutanud. Juba vanaisa ütles: „No kuule, mis sa nüüd? Sa ju näed kodus, sa ju oled näinud seda kõrvalt. Miks sa teed nii?“ Ma mäletan, et ka lasteaias – kui teadsin, et ma saan näitlejaks – ütles keegi mulle, et „ära muretse, küll sa endale mõne korraliku töö kunagi leiad“. Kui sa oled tõesti kasvanud arstide perekonnas ja teatad, et tahad lauljaks hakata, siis võibki see väga keeruline olla. Ma ei kujuta ette, kuidas need inimesed hakkama saavad, aga ma nii loodan, et nad jäävad endale kindlaks. Või kasvõi proovivad.

See ongi see, mida ma olen väga palju viimasel ajal mõelnud – et lihtsalt tee. Tee seda, mida sa tahad teha. Me oleme nii harjunud sellega, et kõik peab minema õigesti ja kui läheb valesti, siis see on totaalne läbikukkumine. Aga sealt me ju õpime! See on jälle niisugune tore asi, mida öelda ja keegi ei taha seda uskuda. Ikka on tore istuda oma suures kurvastuses üksi. Aga palun jääge endale kindlaks ja lihtsalt proovige.

Sa oled üsna avameelselt rääkinud oma ärevusest ja depressioonist. Kuhu sa tänaseks välja oled jõudnud?

See on olnud üks väga pikk teekond. Ärevus kui selline kujunes välja äkki juba lasteaias. Ma ei teadnud, et see on ärevus, vaid ma arvasin, et kõigil on nii. See „käib asja juurde“, et ma ärkan hommikul üles, mul on süda paha, käin oksendan ära, lähen kooli ja siis on kõik korras.