Kärner kinnitas, et kiirabitöötajate kogemuse järgi võib täiskuu ajal tulla rohkem väljakutseid või olla kutsete sisu tavapärasest kummalisem. Tema hinnangul võib osa sellest tuleneda inimeste uskumustest. Kui inimene eeldab, et täiskuu ajal võib tervis halveneda, võib sellele reageerida ka närvisüsteem. Samas möönis Kärner, et nähtusel võib olla ka seletamatu osa.

Kuigi alarmsõit on seotud olukorraga, kus keegi vajab abi, tunnistas Kärner, et vilkuritega sõitmine ja kiire reageerimine pakub kiirabitöötajale adrenaliini. „Me ei taha, et kellelgi on halb. Me tahame olla seal, kui kellelgi on halb, ja teha endast parima,“ sõnas ta.

Tavapärases kiirabibrigaadis on praegu kolm liiget. Juhtiv liige on õde-brigaadijuht või arst. Teine liige võib olla õde, abiõde või erakorralise meditsiini tehnik ning kolmas liige on kiirabitehnik, kes juhib ka autot. Õde-brigaadijuht ei pea iga juhtumi puhul arsti kaasama. Raskema väljakutse korral saab arstibrigaadi juba kutse kirjelduse põhjal appi kutsuda.

Kui kohapeal selgub, et õde-brigaadijuht saab patsiendiga ise hakkama, võib arst aidata inimese stabiliseerida ja õde jätkab patsiendi transportimist haiglasse koos oma brigaadiga.

Abiõde ei ole veel tervishoiukõrgkooli lõpetanud, kuid tal on pärast teise õppeaasta kliinilise praktika läbimist õigus tervishoiuasutuses töötada. Üksi abiõde tegutseda ei tohi ning tema töö eest peab vastutama kvalifitseeritud töötaja. Õde-brigaadijuhina töötamiseks tuleb läbida täiendav koolitus.

Õendus on populaarne

Lisaks kiirabitööle õpetab Kärner Tallinna tervishoiu kõrgkoolis tulevasi õdesid. Õeõpe kestab kolm ja pool aastat, arstiks saab Eestis õppida Tartu ülikoolis ning arstiõpe kestab kuus aastat. Kärneri sõnul seotakse õendusõpe juba varakult praktilise tööga, samal ajal kui arstiteaduses on õpingute alguses rohkem teooriat.

Üha rohkem tuleb õeks õppima inimesi, kellel on juba varasem haridus või teine elukutse. Kärneri hinnangul soovivad inimesed arvutitöö asemel näha tööl käegakatsutavat tulemust ning midagi oma kätega ära teha.