Pikka aega on peetud iseenesestmõistetavaks, et linnaelanikud koormavad keskkonda märksa vähem kui maainimesed, sest linlased kasutavad ühistransporti ja elavad sageli kortermajades. Värske uuring näitab, et see eeldus ei pea kogu Euroopas paika ning asjade tegelik seis sõltub otseselt riigist ja elanike jõukusest.
Analüüsi taga on Tallinna Tehnikaülikooli ja Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse teadlased ühes Islandi ja Norra kolleegidega. Nad uurisid 29 Euroopa riigi elanike tarbimisharjumusi ja nendest tulenevaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid ajavahemikus 1994 kuni 2020.
Peaaegu kogu uuritud perioodi vältel ületasid eurooplaste heitkogused taset, mis on vajalik globaalse soojenemise hoidmiseks alla pooleteise või kahe kraadi piiri. Ainsaks erandiks olid mõnede Ida-Euroopa riikide, näiteks Rumeenia ja Bulgaaria maapiirkondade elanikud, kelle tarbimine mahtus napilt kliimaeesmärkide raamidesse.
Geograafilist jaotust vaadates selgus, et Lääne- ja Põhja-Euroopas saastavad linnaelanikud keskkonda tõepoolest vähem kui maaelanikud. Ida- ja Lõuna-Euroopas on aga olukord vastupidine, sest suurem on just linnaelanike igapäevasest tarbimisest tulenev süsinikujalajälg.
Nähtuse taga on tants elukorralduse ja rahakoti paksuse ümber. Ida- ja Lõuna-Euroopa linnades teenivad ning kulutavad inimesed maaelanikega võrreldes märksa rohkem. Samuti elatakse linnades sageli väiksemates leibkondades, mis kergitab kohe ka tarbimist ja heitkoguseid ühe inimese kohta. Lääne-Euroopa maaelanikud kulutavad aga linlastest enam raha isiklikule transpordile ja kodusele energiale.
Helgema noodina näitab statistika, et ajapikku hakkavad Euroopa linna- ja maaelanike süsinikujalajälgede erinevused tasapisi vähenema. Vahe ei kahane mitte niivõrd maaelanike suurenenud saastamise tõttu, vaid eeskätt põhjusel, et näiteks Ida- ja Lõuna-Euroopa linnades on heitkogused hakanud kiiremini langema.
Paraku võib näha ka ohumärke: Lääne-Euroopa linnaelanike süsinikutõhusus on hakanud viimasel ajal langema. Teisisõnu kipuvad tiheda asustusega kaasnevad keskkonnaeelised aegamisi kaduma. Teadlaste sõnul viitab see tõsiasjale, et kuigi tehnoloogia areneb ning muutub rohelisemaks, nullib sageli majanduskasvust tulenev järjest suurem tarbimine need loodetud saavutused lihtsalt ära.
Uuringu autorid rõhutavad seetõttu, et riiklikke poliitikaid kujundades tuleb arvestada majanduskasvu varjukülgedega. Näiteks soovitavad nad kaaluda kõrgemaid makse lennureisidele või fossiilkütustele kehtivate toetuste kaotamist.
Oma leidudest kirjutavad uurijad ajakirjas Carbon Footprints.
