Häirekeskuse andmetel märgitakse Eestis iga päev keskmiselt kolm-neli kõnet sotsiaalse abivajadusega kõneks. „Teataja hooldab eakat ema. Soovib, et keegi tuleks tema ema valvama, kuna soovib ise kodust ära minna ja tuleb alles homme tagasi,“ toob näite Häirekeskuse sotsiaalvaldkonna ekspert Sirli Seegar.

Tartu Kiirabi operatiivjuht Julia Lezik seletab, et töö käigus tuleb tõepoolest kokku puutuda eakatega, kellel ei ole ägedat terviseprobleemi, kuid kelle mure on seotud üksinduse, ärevuse ja suhtlemisvajadusega. „Taoliste kutsete hulk kasvab jõulude ja aastavahetuse perioodil, kui lähedaste ning seltskonna puudumine annab tavalisest teravamalt tunda. Ning üldse sügistalvisel perioodil, kui õhtud on pikad ja pimedad,“ jagab Lezik.

Operatiivjuht kinnitab, et kiiremat sekkumist vajavates olukordades proovitakse aidata kohapeal ning saada perearsti või sotsiaaltöötajaid kätte telefoni teel. Igal juhul peaks eakale muret teinud olukord saama lahenduse.

„Oleme toonud tuppa küttepuid, keetnud teed ja teinud võileibu, parandanud voodit, vahetanud nii vererõhuaparaadi kui suitsuanduri patareisid, pannud valmis igapäevaseid ravimeid ja toonud neid apteegist juurde, päästnud puuriida tagant kassipoega,“ räägib Lezik.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti eakate toimetulekut toetavate meetmete tiimijuht Marin Truman-Puustusmaa seletab, miks tihti helistatakse 112 telefonile muredega, mis ei ole otseselt eluohtlikud.

„Põhjuseid, miks eakas ei jõua kohe sotsiaalteenusteni ja helistab 112, võib olla mitmeid. Näiteks ei pruugi inimene oma abivajadust tunnistada või ei ole nõus kodukülastusega. Samuti ei pruugi tema ja lähedased olla teadlikud teenustest ja võimalustest, mis aitaksid eakal lihtsamalt iseseisvalt toime tulla,“ tõdeb Truman-Puustusmaa.