Veel kümmekond aastat tagasi näis maailm oluliselt stabiilsem. Tundus, et teadlaste pakutud lahendused annavad haridusele kindla ja püsiva aluse. Lasteaiad ja koolid said teaduslikele alustele tuginevate riiklike õppekavade põhjal valmistada noori ette maailmas sihtide seadmiseks ja nende saavutamiseks. Senisest alustest enam ei piisa. Kolm suurt raputust – koroonapandeemia, tehnoloogia kiire areng ja geopoliitiline ebastabiilsus – kutsuvad meid ümber vaatama hariduse sihte.
Viimased kaks aastat on Tartu Ülikooli uurimisrühm, kuhu kuuluvad ka üleskutse autorid, loonud uut üld- ja kutsehariduse üldpädevuste kontseptsiooni.* Uus kontseptsioon on vajalik, et luua õppekava, mille alusel saavad hariduse kõik Eesti noored. Püüame luua aluse haridusele, mis võimaldaks õppijail pidevalt muutuvas maailmas toime tulla. Samal ajal peaks õppekava suunama õppima ka kõiki täiskasvanuid, et me oleks nii inimeste kui ka ühiskonnana valmis praegusteks ja tuleviku väljakutseteks.
Kahe aasta jooksul oleme arutanud Eesti hariduse tuleviku sihte nii õpilaste, õpetajate, haridusjuhtide, vabaühenduste, erasektori, õpetajate koolitajate, teadlaste kui ka poliitikakujundajate esindajatega.
Neist aruteludest nähtub, et üha enam on Eesti hariduses hakatud teadvustama õpihuvi esmatähtsust. Ebakindlusega toimetulekuks ning muutuste targaks juhtimiseks on vaja esmalt tahet ja seejärel oskusi uute teadmiste ja oskuste omandamiseks.
Siiski ei piisa keerukate probleemide lahendamiseks ühe inimese tarkusest või tegutsemisest. Seetõttu on oluline, et iga inimene tahaks toetada ka teiste arengut ja heaolu. See on alus demokraatlike ja õiglaste otsuste tegemisele.
Eesti hariduse uus visioon
Senine töö on viinud meid arusaamani, et ühelt poolt peab haridussüsteem kindlasti toetama inimese kui indiviidi arengut. Teisalt tuleb aga senisest enam tähelepanu pöörata teiste inimeste ja laiemalt kogu ühiskonna heaolu ja arengu toetamisele.
Lisaks sellele tuleb inimkeskset lähenemist tugevalt tasakaalustada keskkonna ja elurikkuse hoidmise sihiga. Seetõttu peaks Eesti hariduse tulevikuvisioonis olema kolm peamist sihti: inimene kui üksikisik, teised inimesed ja keskkond meie ümber. Eesti hariduse tulevikuvisioon võiks seega kõlada nii:
Eesti ühiskond toetab iga inimese õpihuvi, teadmiste kasvu ja oskuste arengut ning võimekust teha valikuid ja saavutada heaolu. Igaüks annab oma panuse teiste toetamisse ja ühiskonda laiemalt, aidates kaasa ühtekuuluvusele, eesti keele ja kultuuri elujõulisusele ning vaba, õiglase ja demokraatliku maailma edendamisele. Üheskoos hoiame vastutustundlikult keskkonda ja elurikkust.
Pädevused annavad suutlikkuse tegutseda
Selleks, et igaüks saaks parimaks iseendaks, teistel oleks hea olla ja nii üksikisiku kui ka ühised eesmärgid saaksid saavutatud ning keskkond oleks hoitud, on vaja pädevusi. Pädevustena mõistame kombinatsiooni tahtest, teadmistest, oskustest ja hoiakutest, mis annavad suutlikkuse tegutsemiseks.
Ühisarutelude, rahvusvahelise kirjanduse ning küsitluste ja tagasiside lõimimise tulemusel jõudsime nelja grupi pädevusteni: agentsus ehk tegevusvõimekus, baasilised üldpädevused, muud üldpädevused ja erialapädevused.
Sarnaselt OECD 2030. aasta õpikompassi dokumendile leidsime, et keskseks sihiks peaks olema agentsus nii üksikisiku kui ka kogukonna tasandil. Sellel mõistel ei ole veel piisavalt täpset omakeelset vastet, kuigi on kasutatud ka sõnu tegevusvõimekus, toimevõime, toimivus, valikuvõimaluste teadvustamise ja valikute tegemise pädevus.
Sisuliselt tähendab see teadlikkust endast ja suutlikkust seada sihte, avaldada arvamust ning arvestada ühiskondlikku ja ainelist keskkonda. Samuti tähendab see suutlikkust langetada otsuseid, tegutseda otsustele vastavalt ja mõtestada tehtut. Agentsus võimaldab võtta vastutust ning mõjutada ümbritsevat keskkonda.
Agentsus saavutatakse teiste pädevuste kaudu. Samal ajal oleneb agentsuse saavutamine ka kultuurilisest kontekstist, reeglitest ja tavadest ning ainelistest võimalustest. Kõik need tegurid võivad kas suurendada või vähendada inimese suutlikkust sihte seada ja otsuseid langetada.
Üldpädevusi sõnastasime lisaks agentsusele veel kümme. Neist kolm on baaspädevused, mis on vajalikud ülejäänud üldpädevuste, sealhulgas agentsuse arendamisel ja rakendamisel. Baaspädevusteks on keele-, suhtlus- ja kriitilise mõtlemise pädevus.
Keelepädevus võimaldab luua, kasutada ja hinnata kõneldud, kirjutatud ning muudes vormides esitatud tekste.
Suhtluspädevus võimaldab mõista, juhtida ja väljendada oma mõtteid, emotsioone ja käitumist, samuti mõista ja arvestada teiste vaadet ja kohaneda erinevate olukordadega. See võimaldab luua ja hoida teistega toimivaid suhteid ning osaleda ühiskondlikus elus.
Kriitilise mõtlemise pädevus tähendab suutlikkust märgata seaduspärasusi, analüüsida ja tõlgendada andmeid ning edastada teavet ja kasutada teadmisi erinevates kontekstides. See võimaldab kriitiliselt hinnata andmeid, väiteid ja tõlgendusi, sealhulgas (sotsiaal)meedias esitatut, ning annab valmisoleku luua uusi ideid ja lahendada probleeme ning langetada teadlikke ja eetilisi otsuseid.
Väärtused annavad suuna tegutsemiseks
Samas ei piisa ühiskonna seisukohalt üksnes üksikisiku pädevustest. Üksikisiku pädevused võimaldavad teha nii head kui ka halba. Seetõttu peavad haridust juhtima ka teatud ühiskondlikult jagatud väärtused. Väärtused peavad muutuste käigus püsima. Seetõttu on vaja lasteaedades ja koolides pöörata senisest enam tähelepanu väärtuste mõtestamisele ja kujundamisele.
Väärtused on suunanäitajaks eesmärkide seadmisel ja pädevuste kasutamisel. Ühistöö tulemusel jõudsime seitsme väärtuse sõnastamiseni: heaolu, hoolivus, elukestev õppimine ja eneseteostus, koostöisus, kultuuriline ja keeleline järjepidevus, demokraatia ning elujõulisus ja kestlikkus.
Kuhu edasi?
Jõudsime uurimisrühmas ka küsimuseni, kuidas töö käigus loodud uusi hariduse sihte omavahel seostama. Leidsime, et esmalt tuleb keskenduda väärtuste kujundamisele. Seda saab teha baas- ja üldpädevuste, kuid ka erialapädevuste arendamise abil.
Kõik need kokku annavad meile individuaalse ja kollektiivse agentsuse, mis viiks meid nii isikliku kui ka ühiskondliku heaoluni. See saab omakorda olla aluseks geopoliitilise stabiilsuse kasvule ning suutlikkusele juhtida targalt muutusi nagu tehnoloogia arengut, kuid tulla toime ka muutustega, mis ei olene otseselt meist endist – näiteks nüüdseks juba pöördumatult käivitunud protsess keskkonna muutumisel.
Kokkuvõttes ei tea me, millised väljakutsed ühiskonna ees tulevikus seisavad. Küll aga saame me mõelda, mis peab nende muutuste keskel püsima jääma. Ebakindlusega paremini toime tulla ja muutusi targemalt juhtida saame me aga ainult õppides.
Seega on meie üleskutse järgmine: Eesti hariduse tulevikusihiks peab olema esmalt väärtuste ja seejärel üldpädevuste kujundamine. Neid saab arendada erinevate loodus- ja reaalainete, humanitaar- ja sotsiaalainete, liikumise, kunsti ja kõigi muude ainete raames ning nii arendame ka erialapädevusi. Kõik need väärtused ja pädevused viivad inimeste agentsuse ja heaoluni.
* Uurimisrühma töö on valminud haridus- ja teadusministeeriumi poolt Euroopa sotsiaalfondist rahastatud projektis “Teaduspõhine õppekavade ja õppevara arendamine ning rakendamine ja õppekvaliteedi hindamine, personaalsed õpiteed ja õpianalüütika”
