Võõrliigid ei saabu enamasti Eestisse jalgsi, vaid teevad seda inimeste abil. Putukatele ja haigustele pakuvad head levikukanalit nii globaalsed tarneahelad, puidu import kui ka vilgas reisiliiklus. Kokku leiab ametivõimude hallatavast ohtude nimekirjast praeguseks ligi pool tuhat erinevat nimetust.

Põllumajandus- ja toiduameti taimetervise nõunik Ülle Metsmann rõhutas saates “Ökoskoop” ennetustöö kriitilisust: “Üks väga oluline taimetervise meede on takistada uute kahjustajate jõudmist siia just kaubavedude teel. Muidugi on piiripunktide ümbrused seire mõttes riskikohad, kuhu tasub panna üles püüniseid ning vaadelda puid ja põõsaid.”

Tolli- ja järelevalveametnike tööpõldu laiendavad muutuvad ilmastikuolud. Pehmemate talvede ja pikemate soojaperioodide mõjul suudavad lõunapoolsemad liigid edukamalt ellu jääda. Nii suudavad nüüd mitmed varem külma tõttu hukkunud kahjurid ja bakterid Eesti mullas või puukoore all edukalt talvituda. “Kliimamuutused avaldavad taimekahjustajate levikule kindlasti mõju, sest soojem kliima soosib nende ellujäämist. Mida soojemaks läheb ilm, seda soodsamaks muutuvad tingimused neile, kes seni ei ole siin kanda kinnitanud,” nentis Metsmann.

Üks suurimaid murelapsi on Kirde-Hiinast pärit saare-salehundlane, kes laastab kiires tempos saarepuid. Mõne aasta eest Ukrainas kanda kinnitanud pisike mardikas asus ootamatult liikuma Kesk-Euroopa poole, praeguseks on seda tuvastatud ka Ungaris ja Slovakkias. “Tänases olukorras võite arvata, kui palju on riiklikul taimekaitseteenistusel Ukrainas jõudu ja võimalusi seda kahjustajat seirata. Paraku on ta nüüd jõudnud Euroopa Liitu ja see tähendab palju lisatööd riikidele, kus leiud tuvastati,” sõnas nõunik

Lõunasuunalt lähtuva ohu kõrval varitseb teine rinne vahetult Eesti idapiiri taga. Nelja aasta eest avastati kahjuri elujõuline kolle Peterburi lähedalt, mis tegi kohalikud spetsialistid väga valvsaks. “Tegemist on väga hea lennuvõimega putukaga, mistõttu on tema siiajõudmine Peterburi kandist väga tõenäoline – ta võtab need rännakud ühel hetkel ette. Meie ülesanne on võimalikult varakult teada saada, millal ta siia jõuab, et olla valmis,” selgitas Metsmann.

Kõigest 1,4 sentimeetri pikkust kahjurit on looduses palja silmaga äärmiselt raske märgata. Seetõttu hoiab riik idapiiril ja suuremate maanteede ääres üleval 90 spetsiaalset liimpüünist, mida vahetatakse iga paari nädala tagant. Kaval ründaja otsib välja puud, mida on varem juba tõsiselt kurnanud seenhaigus saaresurm. Koore alla pugenud vastsed kaevavad käike otse mahlade liikumise kihis, misjärel puu kuivab täielikult.

Saarepuude kõrval vajavad teist tüüpi kaitset paljud kultuur- ja viljapuud, mida himustab Jaapani põrnikas. Aplate elukommetega võõrliik hävitab isukalt näiteks viinapuude, õunapuude, vahtrate ja rooside lehti ning õisi. Pikki vahemaid läbib kahjur sageli inimese loodud õhuteed pidi. “Jaapani põrnikas on tõesti üks liik, mida me seirame, sest ka tema on niinimetatud hääletaja putukas, kes võib kohale jõuda transpordivahenditega. Ta võib ennast peita lennuki lastiruumis, mistõttu teeme palju seiret lennujaamade ümbruses,” kirjeldas nõunik.

Suvise laastamistöö järel kolib põrnikas talvitumiseks maapinda, kus tema vastsed närivad taimede juuri ja rikuvad rohumaid. Õhus lendlevate mardikate kõrval hoiavad spetsialistid silma peal ka mikroskoopilistel ohtudel. Kolmandat suurt riski kujutab endast paljale silmale täiesti nähtamatu männi-laguuss. See pisike nematood levib Euroopas peamiselt Portugalis ja osaliselt Hispaanias, kuid jõudis hiljuti ka Prantsusmaa okasmetsadesse.

Uutele aladele liikumiseks peidab ussike ennast puidusikkude kehadesse, kes omakorda rändavad riikide vahel rahvusvahelise puidust pakkematerjaliga. Sihtkohas okaspuid närima asuv suur mardikas kannab salakauba otse elusa puu vereringesse. Sarnast levikuteed mööda reisib ka ohtlik Aasia sikk, keda on Eesti piiril puidualustest avastatud juba mitmel korral.

Üleilmselt liikuvate puidust kaubaaluste ohutuse tagamine nõuab ametivõimudelt pidevat ja karmi järelevalvet. Kuigi nende kvaliteet on idasuunalises kaubanduses aastatega paranenud, ei töötle eksportijad saadetisi endiselt piisava põhjalikkusega. Salakavalatel puidukahjuritel on seeläbi vaba voli riikide vahel levida. Metsmann rõhutas: “Ohte on veelgi, eriti seoses puidust pakkematerjaliga, sest see on laialdaselt kasutusel ja paljud riigid ei täida kehtestatud nõudeid. Peame olema ise piiril ja igal pool väga tähelepanelikud, sest pakendid ringlevad üle maailma väga palju.”

Neljas fookuses olev vaenlane ei lenda ega rooma puidu sees, vaid paljuneb bakterina. Viljapuu-bakterpõletikku peetakse roosõieliste taimede kõige hävitavamaks haiguseks terves maailmas. Alates 2005. aastast naudib Eesti Euroopa Liidus haruldast kaitstava piirkonna staatust, mis seab teistele liikmesriikidele siinse turu osas rangeid piiranguid. “Selliseid kaitstavaid piirkondi on väga vähe järele jäänud: ainult Soome, Läti ja Leedu. Selle bakteri puhul saamegi ennast kaitsta sellega, et taimed peavad tulema ohututest piirkondadest,” sõnas nõunik.

Kaitsemüüri püsimiseks peavad kõik piiri ületavad peremeestaimed, nagu pirni-, õuna- või pihlakapuud, pärinema täielikult haigusvabadest puukoolidest. Range nõue laieneb eranditult kõigile piiriületajatele. Süsteem toetub turvalisust tõendavatele dokumentidele. Metsmann rõhutas: “Iga üksik istik, sõltumata kogusest, mille eraisik või haljastaja toob, peab olema varustatud taimepassiga, mis kinnitab ohutust kaitstava piirkonna suhtes.”

Ametlikust järelevalvest üksi ei piisa, mistõttu toetub riik uute ohtude avastamisel järjest enam kodanike tähelepanelikkusele. Aednikel soovitatakse viljapuid jälgida ning teatada spetsialistidele pruunistunud okstest ja allapoole kaarduvatest võrsetest. Metsas liikujad saavad seevastu PlutoF Go rakenduse abil kaardistada elusaid saarepuid, uurides hoolikalt koorealuseid vastsekäike. Võimalikud ohtlikud kutsumata külalised saab siinsest loodusest eemal hoida vaid ühise seirega.