Imperial College Londoni uurija Caleigh Grace Lynch nentis, et ammu saadud spordivigastuste mõju ei pruugi tavapärase arstliku kontrolli käigus kohe ilmsiks tulla. Näiteks saavad keskealised vutimehed standardiseeritud vaimset võimekust hindavates testides tihti eakaaslastega võrreldavaid tulemusi. Samas on juba varemgi magnetresonantstomograafia abil leitud, et ajus avanev pilt võib olla märksa teistsugusem. Eeskätt leidub selles vähem hallainet ehk närvirakkude kehi, vahendab The Conversation.

Londonis toimunud Alzheimeri konverentsil tutvustatud uuringus võtsid teadlased vaatluse alla pikema staažiga sportlased. Valimisse kuulus 142 endist profimängijat vanuses 30 kuni 60 eluaastat. Nende seas leidus 126 meest ja 16 naist, kes olid mänginud jalgpalli tipptasemel vähemalt kolm aastat. Võrdlusmomendi loomiseks kaasas töörühm 56 nende eakaaslast, kes polnud kunagi kontaktspordiga tegelenud ega saanud teadaolevalt ka ajutraimat.

Endisi profisportlasi magnetresonantstomograafiga uurides selgus, et neist 124 ajus leidus olulisi struktuurseid muutusi. Hallaine maht oli kahanenud mitmes võtmepiirkonnas, nagu otsmikusagaras, vöökäärus ja talamuses. Rühma tervikuna vaadates oli profisportlaste hallaine kogumaht samuti väiksem kui nende spordikaugematel eakaaslastel.

Silma jäänud piirkonnad vastutavad inimajus mälu, tähelepanu, otsuste langetamise ja emotsioonide reguleerimise eest. Nähtud rakukao määr on töörühma sõnul selge signaal organi enneaegsest vananemisest. Neuroradioloogi hinnangul ilmnes ligikaudu kahel protsendil mängijatest kliiniliselt oluline atroofia, mis viitab otseselt neurodegeneratsioonile. Lynch lisas, et sarnased neuroloogilised muutused tekivad sportlastel ammu enne väliselt märgatavate haiguste väljakujunemist.

Samas tõi uuring päevavalgele ka huvitava meditsiinilise paradoksi. Kuigi vaimset võimekust mõõtva testi kohaselt oli nii ekssportlaste kui ka võrdlusrühma sooritusvõime sarnane, tajusid eksmängijad ise oma muresid teravamalt. Veteranid maadlesid enda sõnul igapäevaste ülesannetega, neil esines keskendumisraskusi ja probleemide lahendamine oli vaimselt kurnav.

Vaimse võimekuse languse asemel võivad tekkinud kahjustustele esimesena viidata süvenevad meeleoluprobleemid. Ligi kolmandik endistest sportlastest kannatas kliiniliste depressioonisümptomite all. Lisaks esines 42 protsendil uuritavatest ärevust, samas kui kontrollrühmas vaevas see igat neljandat. Uuringu vanemautori Thomas Parkeri hinnangul peegeldab muutunud ajumahu ja sümptomite kombinatsioon, et osa ekssportlaste närvirakke on hävinenud just traumade tõttu.

Tavaliselt naudivad elukutselised sportlased keskmisest kodanikust paremat füüsilist tervist. Varasem 468 jalgpalluriga tehtud analüüs on näiteks näidanud, et nad põevad harvem diabeeti ning nende vererõhk ja kolesteroolitase püsivad madalamad. Suurepärane vorm peaks neid teoorias ka dementsuse eest kaitsma. Peapõrutuste tõttu pole sellest eelisest aga kuigi palju kasu.

Kui teadlased arvestasid selles töös ka uuritavate vanuse ja haridustasemega, põrusid jalgpallurid dementsuse sõeltestidel kontrollrühmast kaks korda sagedamini. Ajukahjustuse peamise süüdlasena nägid eksperdid just pikaajalist peaga mängimist. Töörühm avastas, et mängijatel, kes puutusid mängus või trennis peaga palli enam kui 15 korda, on risk kognitiivsete häirete tekkeks kolm korda suurem võrreldes nendega, kes tegid seda harvem.

Šotimaa ja Rootsi suuremahulised andmestikud kinnitavad samuti, et kõige suuremas ohus elavad sageli palli peaga klaarivad kaitsjad. Väravavahtide dementsusrisk on samas teiste inimestega sarnasel tasemel. Jalgpallurid saavad lisaks ajupõrutusi peade kokkupõrgetel, ebaõnnestunud kukkumistel või vastu väravaposti põrgates. Mälukaotusega kulgevad põrutused tõstavad märkimisväärselt hilisemat dementsusohtu.

Alzheimeri assotsiatsiooni teadusjuht Maria Carrillo toonitas seetõttu uute ennetusstrateegiate tähtsust. Näiteks tegutseb Inglismaa jalgpalliliit praegu selle nimel, et piirata treeningutel tugevamate peapallide arvu kümneni nädalas. Iga peatrauma kahtlusega mängija peaks edaspidi kohe väljakult lahkuma, et säästa oma ajutervist.