| See artikkel räägib laiarööpmelise raudteest; aastail 1963–1992 Balti liiduvabariike ja Kaliningradi oblastit teenindanud raudtee haldusüksuse kohta vaata artiklit Oktoobrirevolutsiooni ordeniga Balti raudtee |
Balti raudtee (vene Балтийская железная дорога) oli laiarööpmeline raudtee, mis ühendas Balti kubermange ja Venemaa keisririigi pealinna ning Venemaa sisekubermange.
Algul Balti Raudtee Seltsile kuulunud raudtee ühendas Paldiskit Peterburi-lähedase Tosnoga Nikolai raudteel[1]. Veidi enne 45. versta lõppes peatee Tallinnas Balti jaamas, jätkudes Peterburi suunal juba uue teena.[2]
Ajalugu
1845. aastal esitati Peterburi-Tallinna raudtee esimene plaan, kuid selle teostamiseks ei leitud piisavalt rahastajaid. 1862. aastal koostati Paldiski–Tallinna–Peterburi raudtee projekt. Järgmise aasta kevadel esitas Alexander von der Pahlen Teedeministeeriumile avalduse Balti raudtee ehitamiseks. 10. augustil 1868 kinnitas Venemaa keiser Aleksander II kontsessiooni, millega anti kokkulepitud tingimustel ja ajaks õigus kasutada loodusvarasid, maad ja tööjõudu Balti raudtee ehitamiseks. Kontsessiooni tingimuste järgi pidi Balti Raudtee Selts ehitama oma riisikol eraraudtee, varustama selle nii veeremi kui ka muu vajalikuga. Vagunite ja vedurite korrashoiuks kohustuti ehitama töökojad. Kogu raudtee ulatuses tuli rajada telegraaf. Ehituseks vajalikke kaupu lubas riik importida tollimaksuta. Valminud raudtee pidi jääma 85 aastaks aktsiaseltsile ning minema seejärel tasuta riigile. Riigile jäi õigus raudtee ära osta, kui ehituse valmimisest on möödunud 20 aastat. 23. novembril 1868 asutati Peterburis Balti Raudtee Selts, mille presidendiks valiti Aleksander von der Pahlen.

Raudtee ehitus algas mais 1869 ja lõppes augustis 1870. Raudtee Paldiskist Tosnoni tagas transpordiühenduse Peterburiga ning oli 390 versta (416 km) pikk, lisaks 45 versta kõrval- ja tagavarateid. Tosnoni kaudu tekkis võimalus luua ühendus Peterburi–Moskva raudteega. Raudtee avati ametlikult 5. novembril (vkj 24. oktoober) 1870 Narvas.[3]
1880. aastail kestis reis Tallinnast Peterburi kümme tundi. Tallinna ehitati Balti raudtee ainus I klassi jaam – Balti jaam –, kus peale ootesaalidele oli restoran ja daamide ruum. Raudteel sai sõita I, II või III klassis. I klass oli kõige parem ja ka kõige kallim. Tallinna jaamas oli eraldi ootesaal iga klassi reisijate jaoks. Jaamahoone valmis lõplikult 1871, seal olid ka Balti Raudtee Seltsi ruumid.
Kaubaveo maht raudteel jäi kavandatust väiksemaks, sest raudteel puudus otseühendus Peterburiga. Ümberlaadimine Gattšinas muutis kaubaveo liiga aeglaseks. Aastal 1872 ostis Balti Raudtee Selts probleemi lahendamiseks ära Peterburi–Peterhofi–Oranienbaumi raudtee. Seltsi osaks sai ka läbi Ligovo ja Krasnoje Selo kulgenud haruraudtee, mis võimaldas Balti raudteele paremat ühendust Peterburiga. Samal ajal kolis Balti Raudtee peakorteri Balti jaamast Peterhofi raudteejaama, mis nimetati ümber Balti vaksaliks.[4] Raudtee inseneride peakorteriks jäi siiski Tallinn.[5]
1876. aastal valmis Tapa–Tartu laiarööpmeline raudteeharu, kuid regulaarliikluseks avati see alles järgmisel aastal.[6] Selts soovis seda haru edasi Riiga pikendada, ent 1889. aastal valminud Pihkva–Riia raudtee hülgas selts selle plaani.[7]
Aastail 1870–1893 põhines Balti Raudtee seltsi erakapitalil. 1893. aastal aga riigistati Balti raudtee ja Pihkva–Riia raudtee ning loodi Balti ja Pihkva–Riia raudtee (Балтийская и Псково-Рижская железная дорога), mille peakorter oli Peterburisning millele kuulusid järgmised raudteeliinid:
- Balti raudtee, Tallinna (Eestimaa kubermangus) – Peterburi (Peterburi kubermangus) vahel,
- Tartu–Valga raudtee, Tartu ja Valga vahel (Liivimaa kubermangus),
- Pihkva–Riia raudtee, Pihkva (Pihkva kubermangus) ja Riia (Liivimaa kubermangus) vahel.
1907. aastal moodustati Balti ja Pihkva–Riia raudtee ning Peterburi–Varssavi raudtee ühendamisel Looderaudtee (vene Северо-Западные железные дороги)[8][9]. Eestis asunud raudteelõigu kohta kasutati ka 20. sajandi algul ka nimetust põhja-õhtu raudtee[10]




Jaamad ja peatused
Venemaa keisririigi raudteenormatiivide järgi jaotati raudteejaamad tähtsuse ja raudteeliikluse tiheduse järgi viide klassi. Eri tähtsusega raudteejaamade paigutuse põhimõte oli, et kõrgema järgu jaamade vahele jääva teelõigu keskel asuks III klassi jaam ja nende vahelõikudel omakorda 1–2 IV klassi jaama. Vajadusel lisati V klassi vahejaamu ja raudteepeatusi. Venemaa keisririigis oli tavaks rajada II klassi jaam raudtee iga 70–100 versta tagant, madalama klassi täisjaamade vahekaugus jäi 20–30 versta piiresse.
Balti raudtee algsel Paldiski–Tallinn–Gatšina liinil vastas I klassi jaama nõuetele üksnes Tallinna Balti vaksal; II klassi kuulusid esialgu kolm jaama (Gatšina, Narva, Rakvere), III klassi viis, IV klassi kümme ja V klassi kaks jaama. Raudteejaamad kavandati põhiste nõuete alusel. Eeskujuks olid Lipetski ja Tomski kandis 1869. aastal avatud Grjazi–Borissoglebski raudtee rajatised. II klassi jaamad olid eri suurusega, ent ühtse kujundusega puidust tüüphooned kivist keskosaga.
Jaamahoonete ruumide ja sisustuse nõuded olid kehtestatud klasside kaupa. Tüüpjaamahoone põhikorrusel olid oote- ja ametiruumid (sh telegraafiruum ja jaamaülema kabinet) ning teisel korrusel töötajate eluruumid. Kahte ootesaali lahutas avar vestibüül hoone keskteljel, seal sai osta pileteid ja vormistada pagasidokumente[11].
Põhitrass
- Paldiski
- Klooga raudteejaam (Lodensee)
- Niitvälja raudteepeatus (Eschenrode)
- Keila (Kegel)
- Saue raudteejaam (Friedrichshof)
- Nõmme raudteejaam (Nemme)
- Tallinna Balti vaksal
- Lagedi raudteejaam (Laakt)
- Raasiku raudteejaam (Razik)
- Kehra (Kedder)
- Aegviidu (Charlottenhof)
- Jäneda raudteejaam (Gendel)
- Lehtse raudteejaam (Lechts)
- Tapa (Taps), sõlmjaam Tapa-Tartu raudteele
- Kadrina (Katherinen)
- Rakvere (Wesenberg)
- Kabala raudteejaam (Kappel)
- Sonda
- Püssi (Neu-Isenhof)
- Kohtel
- Jõhvi (Jewe)
- Vaivara
- Auvere raudteejaam (Korf)
- Narva, Peterburi kubermangus
- (Sala pooljaam), Jamburgi maakonnas
- Jamburgi raudteejaam
- Tikopissi raudteepeatus
- Weimarni raudteejaam
- Moloskovitsõ raudteejaam
- Tiesenhauseni raudteepeatus
- Vruda raudteejaam
- Volossovo raudteejaam
- Kikerino raudteejaam
- Jelizavetino raudteejaam
- Voiskovtsõ raudteejaam
- Gattšina raudteejaam[12], sõlmjaam Peterburi–Varssavi raudteel: 1. Gattšina-Tosno haruteele; 2. Gattšina-Ligovo haruteele
- Marienburgi raudteepeatus
- Pudosti raudteepeatus
- Taitsõ raudteejaam
- Duderhofi raudteepeatus
- Vojennaja raudteepeatus
- Vladimirskaja raudteejaam[viide?]
- Lisino raudteejaam[viide?]
- Tosno raudteejaam[viide?]
Tapa-Tartu raudtee
Peterburi–Peterhofi–Oranienbaumi raudtee
- Balti vaksal
- Ligovo raudteejaam
- Sergijevo raudteejaam
- Strelna raudteejaam
- Novõi Peterhofi raudteejaam (Neu Peterhof)
- Starõi Peterhofi raudteejaam (Alt Peterhof)
- Oranienbaumi raudteejaam
Gattšina-Ligovo harutee

- Marienburgi raudteejaam (Gattšina)
- Pudosti raudteejaam
- Taitsõ raudteejaam[13]
- Duderhofi raudteejaam (Možaisk)[14]
- Võidusõidu pooljaam
- Krasnoje Selo raudteejaam
- Ligovo raudteejaam
Jaamad ja peatused on seisuga 1891.
Paldiski–Tosno raudtee ehitus
Balti raudtee rajati aastatel 1869–1870 Eestimaa rüütelkonna peamehe ja Balti Raudtee Seltsi esimehe Alexander von der Pahleni (1819–1895) eestvedamisel. Ehitustööde koordineerimiseks oli kogu tee Paldiskist Peterburi-lähedase Tosnoni jaotatud 5 jaoskonnaks ja 40 ehituspunktiks.
I jaoskond
Sinna kuulus teelõik Paldiskist Aegviiduni (umbes 100 versta). Jaoskonna keskus oli Tallinn[15]. Aprillist novembrini kestnud töödest võttis osa 6018 inimest, kellest 4711 oli Venemaalt värvatud tööjõud.[16]
- Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Paldiski – Keila (Kegel) – Tallinna Balti vaksal – Raasiku (Rasik) – aastast 1876 Kehra (Kedder) – Aegviidu (Charlottenhof).
II jaoskond
Jaoskond hõlmas ehitustöid Aegviidust Jõhvini (umbes 103 versta). Jaoskonna keskus oli Rakvere[15].
III jaoskond
Ehitustööd toimusid Jõhvist kuni Volossovo lähisteni (umbes 97 versta). Jaoskonna keskus oli Narva[15].
- Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Jõhvi (Jewe) – Vaivara (Waivara) – Narva (Narva raudteesild) – (Sala pooljaam) – Jamburg – Weimarn – Moloskovitsõ (Moloskowitzi) – Volossovo (Wolosowo).
- Enamik I ja II ning osa III jaoskonna raudteest on osa tänapäeva Tallinna–Narva raudteest. Raudtee osa Jamburgist (tänapäeva Kingissepast), Peterburini on Venemaa Föderatsiooni raudtee osa.
IV jaoskond
Jaoskond hõlmas ehitustöid Volossovost Gattšinani (umbes 45 versta)[15].
- Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Volossovo – Jelizavetino – Voiskovtsõ – Gattšina.
V jaoskond
Ehitustööd toimusid Gattšinast Tosnoni (umbes 43 versta)[15].
- Paldiski raudteejaama hoone
- Keila raudteejaama hoone
- Balti jaama vaksalihoone Tallinnas
- Kehra raudteejaama hoone
- Aegviidu raudteejaama peahoone
- Kadrina raudteejaama peahoone
- Vaivara raudteejaam
- Gattšina raudteejaam
- Marienburgi raudteejaam
- Krasnoje Selo raudteejaam
- Ligovo raudteejaam
- Balti vaksali hoone Peterburis
Balti Raudtee Peatehased
1870. aastatel ehitati Balti raudtee taristu teenindusettevõte Balti Raudtee Peatehased, mille peamaja asus Tallinnas Kopli ja Telliskivi tänava nurgal. Raudteede peatehases asus depoo 12 vedurile, paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega laod ja töökojad. Suurem osa ehitistest on lammutatud. Aastatel 1873–1874 rajati juurde töökoda ja kuuekohaline veduridepoo, kus tänapäeval asub vaguniremonditsehh.
Pikemalt artiklis Balti Raudtee Peatehased
Tallinnas elasid raudteetehaste töölised peamiselt Kalamajas ja Uues Maailmas. Raudteejaamade teenindamisega olid seotud Kitseküla ja Tallinn-Väikse asumi elanikud.
Vaata ka
- Venemaa keisririigi Nikolai raudtee (Николаевская железная дорога) 8. september 1855 –; NSV Liidu Oktoobriraudtee (Октябрьская железная дорога) 27. veebruar 1923 – .
- Eesti raudteejaamade ja raudteepeatuste loend
- Raudteetransport Eestis ja Raudteetransport Lätis
- Kitsarööpmeline raudtee Eestis
- Rail Baltic
Viited
- ↑ Laiarööpmelise raudtee sünd. Hüvasti, viimane rong! Virtsu
- ↑ Sada aastat Eesti raudteed (koostajad Veera Grigorjevna Gussarova, Otto Karma, Georgi Fedulovitš Lukin). Tallinn : Eesti Raamat, 1970. Lk. 30–31
- ↑ Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 32
- ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 13-16.
- ↑ Vene raudteede teejuht aastal 1877
- ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 16.
- ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 18.
- ↑ ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. [köide], A-dyn. Tallinn, 1968. Lk. 288
- ↑ ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. köide, A-cent. Tallinn, 1985. Lk. 455–456
- ↑ Tallinn: põhja-õhtu (Balti-) raudtee waksal = Reval: Nord-West (Baltischer-) Bahnhof, www.digar.ee
- ↑ Leele Välja, 20. sajandi Eesti raudteejaamad, register.muinas.ee, Tallinn 2012.
- ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Царская охота (Мариенбург)
- ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Тайцы
- ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Дудергоф
- 1 2 3 4 5 Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 28
- ↑ Tallinnast. / Eesti Postimees, 18. märts 1870. Lk 42
- ↑ Baltische Eisenbahn. Fahrplan., Эстляндские губернские ведомости = Estländische Gouvernements-Zeitung = Eestimaa Kubermangu Teataja, nr. 106, 3. oktoober 1872 lk. 292
Välislingid
- Eesti esimest raudteed kutsuti apelsiniraudteeks, Imeline Ajalugu, 8. veebruar 2012
