| See artikkel räägib rajatisest; Eesti animafilmi kohta vaata artiklit Tänav (film) |


Tänav on linnas või muul tiheasustusalal paiknev sõidukite ja/või jalakäijate liiklemiseks ette nähtud infrastruktuuri rajatis. Keskajast peale on eristatud tänavat ja teed selle järgi, et tänav on tavaliselt sillutatud ja tee mitte. Tänavavõrk, mis koosneb tavaliselt peatänavatest ja kõrvaltänavatest, on enamasti tänavavõrk avalik ruum, mis tähendab, et seda on õigus kasutada igaühel.
Vana-Rooma linnades oli alati kaks peatänavat – Cardo (põhja-lõuna telg) ja Decumanus (ida-lääne telg), mis ristusid linna südames. Selle ristumiskoha ümbrusse ehitati linna kõige olulisemad avalikud hooned ning sinna kerkis ka foorum, turuplats, mis asus iga Rooma impeeriumi linna keskmes.
Keskaeg
Keskaegsed linnatänavad olid nii ruumipuuduse tõttu kui kaitseotstarbel (ründajad eksisid ära) tavaliselt kitsad, pimedad ja käänulised, heal juhul sillutatud munakividega. Keskaegsed tänavad olid ka väga mustad, kuivõrd kogu solk visati otse akendest välja tänavaile.
Renessanss
Renessansiajal hakati linnade südamete väljanägemisele rohkem tähelepanu pöörama ning hakati tegelema väljakute ja tänavaruumi kujundamisega. Sellegipoolest jäid tänavad kitsasteks, ebamugavateks ja ohtlikeks. Olgugi et Prantsusmaa ja Inglismaa pealinnades anti juba 17. sajandil välja korraldusi, et peatänavate ääres elavad inimesed peavad öötundideks oma aknale põleva küünla paigutama, et möödujad teed näeksid, jäid tänavad öötundideks kottpimedaks ja ohtlikuks. Selliste esindustänavate nagu Regent Street Londonis, rue de Rivoli Pariisis, Ringstrasse Viinis jt sarnaste loomiseni jõuti aga alles 19. sajandil. Siis hakati tõsisemalt mõtlema jalakäijate ja liiklusvahendite üksteisest eraldamise peale, sanitaarsuse ja tänavaplaani ühtsemaks muutmise peale (majade kõrgus sõltub tänava laiusest), esimesed suurlinnad said kanalisatsioonivõrgu ning tänavavalgustus jõudis selleni, et tänavaile paigutati laternad (1807 valgustati gaasilaternatega Pall Mall Londonis).
