Ajakirjas Science avaldatud uuring pöörab senised arusaamad tsivilisatsiooni algusaegadest pea peale. Töö põhjal langeb esimene tõsine keelelise mitmekesisuse kasv ajale, mil hakkasid tekkima esimesed varajased põllumajanduslikud kogukonnad. Tollel perioodil loobusid paljud inimrühmad rändavast küttide-korilaste eluviisist. Inimesed jäid paikselt elama väikestesse isoleeritud asulatesse, mis muutis ka inimestevahelist suhtlusdünaamikat, vahendab Nature. 

Kadunud keelte jälil

Erinevalt näiteks arheoloogidest, seisavad keeleajaloo uurijad silmitsi suurte takistustega. Lausutud sõnadest ei jää maha kivistisi ega muid füüsilisi jälgi. Enne kirjaoskuse ja savitahvlite teket kadus seega iga väljaöeldud lause kohe pärast selle kuuldavale toomist igavikku. Taoliste lünkade tõttu lähevad ekspertide arvamused keelte mitmekesisuse varajase arengu osas sageli lahku.

Arheoloogiliste tõendite nappuse tõttu teavad ajaloolased varasemate ajastute keelelisest rikkusest üsna vähe. Tänapäevased uurimismudelid toetuvad paljuski tagasiulatuvatele arvutustele, mis kujutavad uuringu kaasautori, Yale’i ülikooli lingvisti Claire Bowerni sõnul enamasti vaid umbkaudseid hinnanguid.

Selle lünga täitsid nüüd Bowern ja tema kolleegid värske uuringuga, mis kaardistas keelelise mitmekesisuse arengut viimase 12 000 aasta jooksul. Alguspunktiks võttis uurimisrühm viimase jääaja ligikaudse lõpu. Teadlased jagasid tollase oletatava maailma rahvaarvu samast etnilisest ja kultuurilisest taustast pärit küttide-korilaste rühmade keskmise suurusega. Nendes rühmades oli keskeltläbi 800 liiget, kes rääkisid eeldatavasti ühist keelt.

Rühma suuruse hinnang tugineb 20. sajandil läbiviidud Alaska põliselanike elukorralduse uuringutele. Samuti arvestasid teadlased metoodikat koostades ülemaailmse ajaloolise keelelise mitmekesisuse mustritega. Mudelite põhjal rääkisid jääaja lõpus elanud rändavad korilased 3300 kuni 7800 keelt. Järgmise sammuna rakendas uurimisrühm statistilisi mudeleid, et näha, kuidas keelepuu ajas edasi hargnes.

Kliima soojenedes muutus jääaja lõpus oluliselt ka ühiskondade struktuur. Rändavaid kogukondi hakkasid asendama paiksed külad, millest said tuhandeid aastaid hiljem rahvusriikide osad. Varasemates mudelites eeldati, et üht keelt kõnelevad inimrühmad muutusid aja jooksul lihtsalt suuremaks ja ühtsemaks. Analüüs paljastas aga vastupidise trendi.

Maaharimise laienedes hargnesid keelepuud üle kogu maailma tohutult. Bowerni hinnangul oli see tingitud just paiksemast asustusest. Oma külla paigale jäänud inimesed suhtlesid oma kaugemate naabritega varasemast tunduvalt vähem. Eraldatus soodustas uute murrete ja täiesti eraldiseisvate keelte teket.

Samalaadseid mustreid näevad keeleteadlased ka praeguses maailmas. Näiteks Vaikse ookeani saartel, Uus-Guineas ja Vanuatus, erinevad väikeste põllumajandusasulate keeled naabrite omadest kardinaalselt. Samas piirkonnas elavate rändavate küttkorilaste kõne kõlab aga hoopis sarnasemalt. Teadlaste sõnul toimivad eraldatud asulad otsekui keeleliste inkubaatoritena.

Keelerikkuse tõus ja langus

Uuringu põhjal kõneldi aastatuhandete eest kümneid tuhandeid keeli ehk neid oli ligikaudu kümme korda rohkem kui viimase jääaja lõpus. Inimkonna keelerikkus saavutas oma haripunkti umbes 2000 aastat tagasi. Sellele järgnes peagi aga järsk murrang.

Aastaks 1000 eKr hakkas keelbuum hoogsalt raugema. Kõigest tuhande aasta jooksul hääbus ja suri välja suur osa tekkida jõudnud keeltest. Suure väljasuremislaine taga oli ilmselt võimsate ükskeelsete kultuurirühmade tõus. Laienevad impeeriumid allutasid relvade ja vallutustega naabreid ning kaubanduse areng nõudis ühist suhtluskeelt.

Sama näeb tänapäeva maailmas. Ligikaudu viis miljardit inimest kasutab praegu iga päev vähemalt üht maailma kümnest levinuimast keelest. Samal ajal sureb igal aastal välja keskmiselt neli väikekeelt. Lähiminevikus nähtud languse peamiseks mootoriks peavad teadlased kolonisatsiooni, mille käigus surusid tugevamad riigid põlisrahvaste keeli teadlikult maha.

Teadlased rõhutavad, et arvutuste tulemuseks saadud suuri keelenumbreid tasub võtta praegu veel hüpoteesina. Bowerni sõnul võisid keelte arvu dünaamikale jätta lisaks põllumajandusele oma jälje ka ränne ja kliimamuutused. Lisaks andsid keelte hääbumisele tõenäoliselt olulist hoogu sõjad ja konfliktid.

Olenemata matemaatiliste mudelite täpsusest annab uuring siiski aimu maailma kunagisest keelelisest kirevusest. Kümnete tuhandete kadunud keelte sõnavara ja grammatika jäävad teaduse eest aga ilmselt igaveseks varjatuks.