Inimolemuse teema saame jagada neljaks konservatiivseks sambaks:
A. Inimese väärtus: ei tulene tema tootlikkusest, tervisest ega kasulikkusest ühiskonnale, vaid tema sisemisest väärikusest. Inimeseks olemine tähendab ka nõrkuse, kannatuse ja loomuliku elukaare aktsepteerimist.
B. Inimene kui juurdunud ja põlvkondlik olend: me ei saa rääkida inimesest kui täielikult autonoomsest, eraldatust indiviidist, kes saab ennast tühjalt kohalt ümber leiutada.
Inimese tegelik kutsumus ei ole paigalseis ega kergemeelne tormamine tundmatu tuleviku suunas (mis on omane progressimüüdile), vaid tagasipöördumine. Inimeseks olemise tuumaks on igatsus ja nostalgia oma alge, kodukoha, kultuuriliste ning vaimsete juurte järele. Tagasipöördumine ei tähenda taandarengut, vaid täiskasvanud inimese teadlikku ja armastavat ühendust oma algallikaga.
Tänapäeva utilitaarses ühiskonnas liigitatakse nostalgia sageli passiivseks nõrkuseks, “minevikku kinni jäämiseks” või sentimentaalsuseks. Kuid konservatiivses määratluses tõuseb nostalgia aktiivseks vaimseks protestiks ja inimliku väärikuse kaitsevalliks. Inimene kergitab pilgu pelgalt funktsionaalsuselt ja küsib eesmärgi, tähenduse ning ilu järele.
Nostalgia näitab, et meid ei rahulda üksnes füüsiline mugavus ega tegevuste efektiivsus — hing vajab midagi enamat. Nostalgia ei vea meid seega mitte tagasi minevikku, vaid tuletab meelde, et me ei ole mõeldud elama vaid horisontaalselt (sööma, töötama, tarbima), vaid ka vertikaalselt (looma, armastama, kummardama ja tähendust otsima).
Inimene saab täielikult inimeseks läbi oma suhete — perekonna, kogukonna, keele, ajaloo ja rahvusliku identiteedi kaudu. Juurtetus lõhub inimese psüühilist ja vaimset tasakaalu. Traditsioon on põlvkondade sild – inimene ei ole isoleeritud aatom, vaid lüli põlvkondade ketis ( “Isalt pojale”).
Terava kriitika all on moodne “globaalne ühiskond”, mis lõikab inimese lahti tema perest, kodumaast ja usust, muutes ta pelgalt tarbijaks ja manipulatsioonidele vastuvõtlikuks. Lääne ühiskonda vaevab sügav kriis, sest individualism on lõhkunud orgaanilised kogukonnad.
Inimene vajab oma ellu pühadust, müüte ja tähendust. Pragmatism ei suuda vastata küsimusele “miks me elame?”. Kui puudub side kogukondliku hüvega, asendatakse tõeline vaimsus odavate ideoloogiate, “uute iidolite” või digitaalse tarbimisega.
C. Tehnokraatia ja transhumanismi kriitika: katsed ületada keha bioloogilisi piire dekonstrueerib inimese olemust. Inimeseks olemine tähendab oma piiratuse ja surmatavuse mõistmist. Inimene saab vabaks mitte siis, kui ta eitab oma bioloogilisi piire, surmatavust ja päritolu, vaid siis, kui ta võtab oma elu ja olemuse vastu pühaduse ning väärikusega. Kui miski on lõputu ja piiramatu, kaotab see oma hinnalisuse.
Teadlikkus sellest, et meie aeg siin ilmas on piiratud, teeb igast hetkest, otsusest ja suhtest millegi väärtusliku. Kui aeg oleks lõputu, lükkuksid vastutus, armastus ja pühendumine igaveseks edasi. Keha piirid annavad teole väärikuse – pingutus, eneseületus ja hoolitsus saavad tekkida vaid seal, kus on haavatavus. Transhumanistlik ideaal haavatamatust ja veatust kehast kaotab vajaduse kaastunde, empaatia ja teise inimese toetamise järele.
D. Bioloogilise tegelikkuse ja loomuliku korra kaitse
● Sugu ja identiteet: konservatiivsus viitab „loomulikule õigusele“ ja bioloogilisele tegelikkusele, astudes vastu sooneutraalsuse ja woke-kultuuri ideedele. Keha ei nähta pelgalt kesta või tööriistana, vaid inimese isiksuse lahutamatu osana.
Põrkuvad kaks täiesti erinevat arusaama vabadusest. Vabadus kui piirangute puudumine (radikaalne autonoomia): Olen vaba vaid siis, kui saan ületada oma keha, soo, vanuse ja surma. Keha on vaid tööriist minu tahte käes. Viib pideva ärevuse ja rahulolematuseni, sest bioloogiat ei saa lõpuni alistada.
Vabadus kui tõe ja olemuse aktsepteerimine: Olen vaba siis, kui lõpetan sõja tegelikkuse vastu ja õpin elama tähendusrikkalt oma reaalsetes tingimustes.
Konservatiivse käsitluse järgi ei ole inimene üksnes “teadvus, mis elab kehas”, vaid inimene on oma keha. Inimese bioloogiline sugu (mees/naine) ei ole juhuslik sünnitrauma ega ühiskondlik konstrueering, vaid sügavalt olemuslik parameeter, mis kujundab seda, kuidas inimene maailma tajub, teistega suhestub ja elu edasi kannab.
Me ei ole iseennast loonud. Meie elu, keha ja päritolu on kingitus (või antus), mitte meie enda konstrueeritud projekt. Kui suhtume elusse kui pühasse annetusse, muutub meie hoiak: me ei ürita seda egoistlikult ümber teha, vaid hoolitseme selle eest vastutustundega. Keha eitamine või selle määramine pelgalt “materjaliks”, mida saab tehnoloogia, kirurgia või ideoloogia abil suvaliselt muuta, tähendab inimliku terviklikkuse lõhkumist.
Konservatiivne mõte toetub pettusele loomulikust õigusest. Maailmas ja looduses eksisteerib objektiivne kord, mida inimene ei ole ise loonud, vaid mille ta peab avastama ja mida ta peab austama. Kui ühiskond kuulutab, et objektiivset bioloogilist tegelikkust pole olemas ja kõik on vaid “subjektiivne enesemääratlus”, kaob igasugune püsiv alus moraalile, seadustele ja ühiskondlikule sidususele. See viib olukorrani, kus tõe aset täidab hetkemood.
Kui keha taandatakse pelgalt “esemeks” või “vahendiks”, siis konservatiivsuse jaoks ei ole võitlus sooteooria või sooneutraalsuse vastu pelgalt kultuurisõda ega “vanade kommete hoidmine”, vaid võitlus inimliku tegelikkuse ja looduse korra säilitamise eest. Inimene on vaba vaid siis, kui ta aktsepteerib oma reaalsust, oma keha ja oma piiratust — mitte siis, kui ta üritab ennast fantaasiate põhjal uuesti luua.
Inimeseks olemine on kunst elada ilusal ja väärikal moel haavatavuse ja igaviku ristteel – teades, et oleme põrm, kuid selles põrmus kanname midagi pühat.
Alver Aria