Paul Erdős ei ehitanud endale maja ega kogunud vara, kuid kogus hoopis midagi palju haruldasemat – tuhandeid matemaatilisi ideid ja sadu teaduskaaslasi. Ta rändas ühest ülikoolist teise, lahendas probleeme ning innustas terveid põlvkondi matemaatikuid. Tema nimega seostatakse nii kuulsaid teoreeme kui ka omapärast viisi mõõta teadlaste koostöösidemeid. Ometi oli Erdősi suurim uuendus hoopis see, kuidas ta teadust tegi. Miks peetakse teda tänapäevase matemaatilise koostöö üheks suurimaks kujundajaks?
Mis juhtub siis, kui teadlane loobub kõigest, mis tavaliselt seostub kindla eluga – kodust, perest, püsivast töökohast – ja jätab endale vaid paar kohvrit ning lõputu jada matemaatilisi küsimusi? Paul Erdős tegi just niimoodi.
Tema näiliselt korratu rändurielu kujundas 20. sajandi matemaatikat sügavamalt, kui esmapilgul paistab. Kuidas sai ühest kodutust geeniusest elav ülemaailmne teadusvõrgustik ja miks räägitakse tänaseni tema «Raamatust» ja Erdősi arvust?