Pühapäev, juuli 26, 2026

Arvamus, Eesti Uudised, RSS

Allar Jõks: kohalike positsioonide parteilisest “haldamisest” Pärnu näitel

Kui volikogudes istuvad saadikud, kelle fookus on riigipoliitikas ja kohaliku (mõju)võimuga kauplemises, siis ei saa rääkida sisulisest kohaliku elu juhtimisest, vaid kohalike positsioonide parteilisest “haldamisest”, kirjutab Allar Jõks Pärnu võimutüli tuules.

Valimised on kunst, mille abil hoitakse inimesi toppimast nina asjadesse, mis tegelikult neile kuuluvad. See mõttetera ilmestab kahe tooli seaduse mõju kohaliku võimu kujunemisele ja elluviimisele Pärnus.

Kohalik võim moodustab meie vabaduse selgroo. Põhiseaduse järgi seob just kohalik omavalitsus riigi kodanikkonnaga. Kohalikku võimu tugevdades kindlustame demokraatiat. Ja vastupidi, kohaliku võimu keskvõimuga ühendamine vähendab riigi ja kodanike vahelist usaldussuhet.

Topeltmandaat ehk kahel tooli istumine oli keelatud aastail 2005–2017 ehk kolm valimistsüklit. 2017. aastal lubati taas kahel toolil istumine.

Kuidas on üheksa aastaga topeltmandaadi lubamine mõjutanud kohalikku elu?

Toompea kogemusega inimesed pidid ehitama n-ö silla riigi ja kohaliku tasandi vahel ning tooma volikogudesse stabiilsust ja asjatundlikkust.

Vaatame siis Pärnu näitel, kuidas on riigikogu liikmete lubamine kohaliku võimupiruka küpsetamise juurde loonud stabiilsust.

Praeguse segaduse (tüli?) põhjus on selles, et valimisliidust Südamega Pärnu võrsunud linnapeale Kristel Voltenbergile tehti ettepanek kandideerida riigikogu valimistel Keskerakonna nimekirjas. Vastutasuks lubas Keskerakond, et Voltenberg oleks linnapea ka ajal, mis koalitsioonilepingus oli ette nähtud EKRE-le. Kristel Voltenberg ütles ei ja tulemusena näemegi linnavõimu pragunemist.

Kas see on kohaliku elu küsimus, mille lahendamisest (suve)pärnakate elus paremaks läheb? Ei. Selle nimi on kohaliku tasandi parteistumine. Paraku mitte väärtuspõhisuse, vaid võimutehnoloogilises võtmes.

Kui volikogudes istuvad saadikud, kelle fookus on riigipoliitikas ja kohaliku (mõju)võimuga kauplemises, siis ei saa rääkida sisulisest kohaliku elu juhtimisest, vaid kohalike positsioonide parteilisest “haldamisest”. Sellepärast olen üle kahekümne aasta seisnud vastu kohaliku poliitika parteistumisele.

Pärnu, Narva ja eelmise suve tsirkus Tallinnas kinnitab mu arvamust, et riigikohus eksis 2017. aastal, kui luges kahel tooli istumise põhiseaduspäraseks: “Sellest, et riigikogu liige kasutab oma mandaati parlamendis kogu rahva esindajana, ei saa järeldada, et ta peaks langetama omavalitsusüksuse volikogusse kuuludes otsuseid vastuolus kohalike huvidega.”

Mihhail Kõlvart ja Andrei Korobeinik Keskerakonnast on korduvalt avalikult kritiseerinud kahel tooli istumist võimaldavat seadust. Kas oleks palju loota, et Keskerakonna üheks valimislubaduseks riigikogu valimistel saaks riigikogu liikmetel topeltmandaadi keelustamine? Sellest võidaks Pärnu kindlasti enam, kui Kristel Voltenbergi kangutamisest.

Milline erakond sellest südasuvisest Pärnu kauplemisest kõige jämedama vorsti tõmbab? Polegi nii tähtis, sest mäng ei käi pärnakate huvides.

Poliitika on kunst. Kunst, see on ausus, loovus ja stiil. Kui palju me seda praegu Pärnu linnavõimu kujundamisel näeme?

Loe allikast edasi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga