Kujuta ette kaht kolleegi, kes räägivad sulle täpselt sama valet. Üks neist teab, et see on vale, kuid ütleb seda sellegipoolest. Teisel pole aimugi, kas see vastab tõele, ega ta sellest ka eriti hooli – ta tahtis lihtsalt oma ettekandes enesekindel näida. Teise inimese seltsis tunned end vabamalt. Võid endale öelda, et ta pole „valetaja”, mistõttu kujutab ta endast väiksemat ohtu.
Värske uuring näitab, et see instinkt on äärmiselt levinud ja üsna kahjulik.
Wake Foresti ülikooli psühholoogid John Petrocelli, Elijah Rice ja Joseph Curran viisid ligikaudu 800 tudengiga läbi kolm katset. Nad uurisid, mis juhtub siis, kui inimesed puutuvad korduvalt kokku valeväidetega, mis pärinevad kas valetajatelt või inimestelt, kes ei hooli oma jutu tõesusest – akadeemilises kirjanduses nimetatakse viimaseid vahel ka „jama ajajateks” (bullshitter). Ajakirjas Current Psychology avaldatud uuring kinnitab Harry Frankfurti aastakümnete tagust väidet: me suhtume leebemalt inimestesse, kes ei hooli tõest, kuid valetajate puhul me nii ei tee. Wake Foresti uuringu peamine panus sellesse arutellu seisneb aga selgituses, kui kalliks see meile maksma läheb.
Kolme katse käigus hinnati samu valeväiteid usutavamaks, kui need omistati tõe suhtes ükskõiksele allikale (nn jama ajajale), mitte valetajale – ehkki mõlemat peeti vähem usutavaks kui neutraalset tavainimest. See erinevus suurenes, mida sagedamini inimesed väidet kuulsid; tegemist on klassikalise „illusoorse tõe efektiga”, mille puhul pelk kordamine paneb asja tunduma tõesemana, vahendab Forbes.
Kõige kõnekam tulemus ilmnes aga ajastuse kaudu. Kui teadlased avaldasid info allika valelikkuse kohta alles pärast seda, kui katseisikud olid väidetega juba kokku puutunud, vähenes usk sellesse valeteabesse. Kui aga selgus, et allikas lihtsalt ei hoolinud tõest, siis usk väitesse ei muutunud. Teisisõnu on meile omane muuta oma seisukohta siis, kui teame, et meile on valetatud, mitte aga pelgalt võimaluse tekkides. Meil puudub samasugune reaktsioon inimese puhul, kes lihtsalt lobiseb, ja ei hooli sellest, mis on tõsi ja mis mitte.
Emotsionaalne intelligentsus (EI) on võime ära tunda, mõista ja juhtida nii enda kui ka teiste inimeste emotsioone, et olla suhetes ja elus tulemuslikum. Psühholoog Travis Bradberry populariseeritud uuringud näitavad, et emotsionaalne intelligentsus mõjutab tööalast tulemuslikkust ligikaudu 58% ulatuses; 90% tipptegijatest on kõrge emotsionaalse intelligentsusega ning kõrge EI-ga inimesed teenivad aastas keskmiselt ligi 29 000 dollarit rohkem kui need, kelle EI on keskmisel tasemel.
EI koosneb neljast põhioskusest:
Eneseteadlikkus – võime oma emotsioone ära tunda ja mõista.
Enesejuhtimine – võime oma emotsioonidega toime tulla ja neid reguleerida.
Sotsiaalne teadlikkus – võime ära tunda ja mõista teiste inimeste emotsioone ning tunda teistele kaasa.
Suhete juhtimine – võime kasutada kõiki eelmainitud oskusi selleks, et luua, hoida ja arendada suhteid teiste inimestega.
Emotsionaalse intelligentsuse vaatenurgast on see uuring klassikaline näide sotsiaalse teadlikkuse puudujäägist. Sa satud omamoodi „motiivilõksu”, kus lased oma tõlgendusel teise inimese kavatsustest asendada faktid (mida vajad tööalaseks ja eluliseks edukuseks).
Hetkel, mil otsustad, et „nad ei ürita mind petta”, kaob su valvsus – seda mitte ainult kõnealuse inimese, vaid ka tema väite enda suhtes. Sa pead inimest usaldusväärseks ja otsustad, et sellest piisab, lõpetades tema jutu täpsuse kontrollimise.
Sotsiaalne teadlikkus tähendab oskust inimesi hästi „lugeda“. Inimeste õigeks mõistmiseks on vaja kahte eraldi lähenemist. Esiteks küsi endalt: „Kas sellel inimesel olid pahatahtlikud kavatsused?” ja seejärel: „Kas tema öeldu vastas tegelikult tõele?” Enamik meist vastab küll esimesele küsimusele, kuid jätab sageli teise vahele, pidades esimest tõendiks teise kohta. Kui võtad aega nende küsimuste eristamiseks, saad parema ja täpsema ülevaate teisest inimesest ning sellest, mida ta tegelikult öelda tahab.
Kuna oskus teiste öeldut mõista ja otsustada, mil määral see meid mõjutama peaks, on igapäevaelus väga tavapärane, on sotsiaalne teadlikkus emotsionaalse intelligentsuse (EI) üks alustalasid. Oma sotsiaalse teadlikkuse taseme hindamiseks soovitavad psühholoogid (näiteks Bradberry) läbida valideeritud emotsionaalse intelligentsuse enesehindamistesti.
Motiiv ja täpsus on kaks eri asja ning ühe osas süüst vabastamine ei tohiks kunagi tähendada vabastamist ka teise osas. Kui tabad end järgmine kord mõttelt „noh, vähemalt nad ei valetanud”, siis pea hetkeks hoogu ja kontrolli, kas öeldu vastab tegelikult tõele.