Kuku raadio saates «Ilmaparandaja» võttis Tartu ülikooli kliimateaduse professor Velle Toll vastu väljakutse vastata kooliõpilaste kliimat puudutavatele küsimustele, mille oli kokku kogunud MTÜ Mondo. Tulemuseks oli kaasahaarav arutelu, kus 15-aastase teadlasekogemusega Toll avas kliimamuutuste tagamaid lihtsate ja eluliste näidetega.

Vaatad talvel ringi. Puud on härmas, lumi krudiseb jalge all ja termomeeter näitab miinuskraade. Esmapilgul tundub õigustatud küsida, et kus see kliimasoojenemine siis on.

Just selle küsimusega alustavadki kooliõpilased.

Professor Velle Toll ütleb, et vastus peitub kahe sõna erinevuses: ilm ja kliima.

«Ilm on see, mida kogeme praegu – kas sajab vihma või lund, kas puhub tugev tuul või paistab päike. See võib muutuda tundidega.

Kliima seevastu tähendab ilmastiku pikaajalist mustrit. Teadlased kirjeldavad kliimat tavaliselt vähemalt 30 aasta pikkuste vaatlusandmete põhjal. Alles nii pika aja jooksul hakkavad välja joonistuma piirkonnale iseloomulikud ilmastikutingimused ja nende muutused,» rääkis Toll.

Et seda lihtsamini mõista, kasutab Toll tudengitele tuttavat võrdlust.

«Ilm on see, millised riided sa täna hommikul kapist võtad. Kliima on aga kogu riidekapp – kõik need rõivad, mida selles piirkonnas aastate jooksul üldse vaja läheb,» selgitab Toll.

Seda põhimõtet kasutab ka Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO), mille järgi hinnatakse kliimanorme vähemalt kolme aastakümne pikkuste mõõtmiste põhjal.

Kliima ei tunne riigipiire

Ka järgmine küsimus on kliimasoojenemise kohta, juhib professor tähelepanu olulisele detailile.

Teadlased ei räägi niivõrd Eesti kliimast kui globaalsest kliimasüsteemist.

«See tähendab, et Maa atmosfäär, ookeanid, jääkilbid ja maismaa moodustavad ühe omavahel seotud terviku. Kui sellesse süsteemi koguneb rohkem energiat, tõuseb ka planeedi keskmine temperatuur. Just seda tähendabki globaalne kliimasoojenemine.»

See ei tähenda, et igas maailma paigas läheks igal aastal järjest soojemaks. Mõnes piirkonnas kasvavad temperatuurid kiiremini, teises aeglasemalt ning üksikud külmad talved ei lükka ümber pikaajalist üleilmset trendi.

Valitsustevahelise kliimamuutuste eksperdirühma (IPCC) hinnangul on Maa keskmine temperatuur võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga tõusnud ligikaudu 1,2–1,3 kraadi Celsiuse järgi ning viimased kümnendid on mõõtmisajaloo kõige soojemad. (IPCC 6. hindamisaruanne, 2023)

Miks kogu maailm räägib kahest kraadist?

Vestlus jõuab kiiresti ühe kõige tuntuma kliimaeesmärgini – kahe kraadini.

See number pole juhuslik.

Kui 2015. aastal sõlmiti Pariisi kliimalepe, siis leppisid riigid kokku, et globaalne soojenemine tuleb hoida alla kahe kraadi ja võimaluse korral piirata see 1,5 kraadini, võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga.

Võrdlusperioodina kasutatakse enamasti aastaid 1850–1900 – aega, mil fossiilkütuste põletamine polnud veel kliimasüsteemi märkimisväärselt muutnud.

Professor Toll selgitab, et maailmas pole olemas üht hiiglaslikku termomeetrit, mis mõõdaks Maa keskmist temperatuuri.

«See arv saadakse tuhandete ilmajaamade, ookeanipoide, satelliitide ja teiste mõõteseadmete andmete põhjal. Seejärel ühendatakse kõik mõõtmised keerukate matemaatiliste mudelite abil üheks globaalseks keskmiseks,» ütleb kliimateadlane.

Kahe kraadi piir pole pelgalt sümboolne number.

IPCC hinnangul sagenevad selle piiri juures märgatavalt kuumalainete sagedus, põuad, üleujutused ja paljud troopilised piirkonnad võivad suvel muutuda inimeste tervisele ohtlikult kuumaks. Samuti muutub paljudes maailma osades keerulisemaks tegeleda põllumajanduse ja toidutootmisega.

Fossiilkütused on peamine põhjus

Üks õpilaste küsimustest puudutab kliimasoojenemise peamist põhjust.

Professor Tolli vastus on lühike: «Teaduslik üksmeel on siin erakordselt tugev. Kõige suurem mõju on fossiilkütuste – kivisöe, nafta, maagaasi ja Eestis ka põlevkivi – põletamisel.»

Põlemisel eraldub atmosfääri süsihappegaas (CO₂), mis kuulub kasvuhoonegaaside hulka.

Kasvuhoonegaasid toimivad nagu lisatekk ümber Maa. Päikeselt saabuv energia jõuab küll maapinnani, kuid osa Maalt tagasi kiirguvast soojusest jääb nende gaaside tõttu atmosfääri lõksu.

Seda nähtust nimetatakse kasvuhooneefektiks. Ilma selleta oleks Maa keskmine temperatuur umbes –18 kraadi ja elu praegusel kujul poleks võimalik. Probleem seisneb selles, et inimene on seda looduslikku efekti kiiresti tugevdanud.

IPCC kuuenda hindamisaruande järgi on ühemõtteline, et tänapäevane kliimasoojenemine on põhjustatud inimtegevusest. See on üks tugevamaid sõnastusi, mida teadusorganisatsioon üldse kasutab.

Kas kõik oleks korras, kui lõpetaksime aastaks fossiilkütuste põletamise?

See küsimus kõlab peaaegu nagu ulmeromaanist.

Mis juhtuks siis, kui kogu inimkond jätaks üheks aastaks fossiilkütused kasutamata?

Professor Toll ütleb, et mõju oleks üllatavalt väike.

«Põhjus peitub kliimasüsteemi inertsis. Inerts tähendab lihtsas keeles süsteemi «aeglust». Ookeanid, jääkilbid ja atmosfäär reageerivad muutustele aeglaselt ning hoiavad varasemalt kogunenud soojust veel aastaid.»

Toll teatab, et üks pausiaasta ei eemaldaks atmosfäärist juba sinna kogunenud süsihappegaasi.

«CO₂ võib püsida atmosfääris sajandeid ning osa sellest isegi tuhandeid aastaid.

Seetõttu ei peatu kliimasoojenemine lihtsalt heitmete vähendamisel.

Soojenemine peatub alles siis, kui inimkonna netoheide jõuab nulli – see tähendab, et atmosfääri ei lisandu enam kokkuvõttes uusi kasvuhoonegaase.»

Miks räägivad teadlased üha enam metaanist?

Vestluse lõpus juhib professor tähelepanu gaasile, mis jääb sageli süsihappegaasi varju.

See on metaan (CH₄).

Metaan püsib atmosfääris keskmiselt umbes kümmekond aastat, samas kui süsihappegaasi mõju kestab palju kauem.

See tähendab, et kui kiiresti vähendada metaaniheidet, võib see juba lähikümnendil aeglustada soojenemise tempot märgatavalt kiiremini kui üksnes süsihappegaasi vähendamine.

Samas ei asenda see CO₂ vähendamist, sest just süsihappegaas määrab kliima pikaajalise tuleviku.

ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) hinnangul võiks üleilmsete metaaniheidete kiire vähendamine aidata vältida umbes 0,2–0,3 kraadi täiendavat soojenemist sajandi keskpaigaks.

Teaduse sõnum on lihtne, lahendus keeruline

Kooliõpilaste küsimused ja Velle Tolli vastused näitavad, et kliimateaduse kõige keerulisemad teemad saab lahti seletada ka lihtsalt.

Oluline pole üks külm talvepäev ega üks kuum suvi, vaid pikaajaline muutus. Just seda kliimateadlased mõõdavadki.

Ning nende sõnum on selge: mida kauem inimkond paiskab atmosfääri uusi kasvuhoonegaase, seda rohkem koguneb Maa kliimasüsteemi energiat. Kui soovime soojenemise peatada, ei piisa lühikesest pausist ega ühest tehnoloogilisest imevahendist – vajalik on üleminek ühiskonnale, mille kasvuhoonegaaside heide on null ehk saavutada püsiv kliimaneutraalsus.

Velle Tolli vastuseid saab järelkuulata 4. juulil eetris olnud «Ilmaparandaja» saatest. Tema osa algab 29. minutil.