Eesti avalik ruum on taandunud primitiivseks siltide kleepimiseks. Niipea kui keegi osutab reaalsetele muredele või räägib otse riigi valupunktidest, on vastuseks standardne süüdistus: “negatiivsuse levitaja”, “ühiskonna parasiit”, “paha”. See on mugavustsoonis elava eliidi kaitsemehhanism. Nõutakse vaikimist, et keegi ei segaks võimukoridorides toimuvat kasumi ja isikliku mugavuse tagaajamist.
Silmakirjalik naeratus ja pea liiva alla peitmine on tehtud normiks. Kui räägitakse maaelu väljasuretamisest, kontrollimatust sisserändest või majanduskriisist, tembeldatakse see kriitika “kurjuseks”. Tegelikult on see elementaarne reaalsustaju. Kui riigi edu mõõdetakse ainult tabelite ja võõra kapitali heaolu järgi, kaobki fookusest riigi ainus mõte – oma rahva püsimise ees seismine. Tõe rääkimisest on tehtud süütegu, sest tõde on tülika piduri rollis.
See on puhas omakasu, kus globaliseerunud tarbimisralli kaalub üles püsiväärtused. Ajalugu kordub siin täpselt. Teise maailmasõja alguses sättis just see sama elitaarne seltskond end esimesena kulla ja karraga laevadele, et riigist põgeneda. Tavalisel maainimesel seda võimalust polnud. Tema jäi oma maale, kus ta hiljem loomavagunisse topiti ja Siberisse saadeti.
Täna näeme sama mustrit. Riiki juhitakse nagu hingetut aktsiaseltsi. Kahjumlikud piirkonnad ja ebamugavad põhiväärtused tõmmatakse lihtsalt eelarveridadest maha. Otsustajatel on kohvrid vaimselt alati pakitud.
Selle kaevikusõja taustal tuleb küsida: kelle või mille nimel me kakleme? Kui maailmas tehtaks kõike ainult ühe poole tahtmise järgi, oleks tulemuseks elamiskõlbmatu, ühekülgne monstrum. Konflikt ei käi teise poole füüsilise hävitamise üle. Me kakleme õiguse eest säilitada eluterve talupojamõistus hingetu kasumiaahnuse ees.
Kui tuletatakse meelde elementaarseid loodusseadusi – seda, et uue elu tagavad mees ja naine, mitte ideoloogilised lipud –, järgneb progressiivne raevulaviin. Sajandeid toiminud elukorraldusest on tehtud midagi sellist, mida peaks häbenema, sest see ei too kellelegi ideoloogilist kasumit. Rahasüsteemid võivad kokku kukkuda ühe hetkega. Hävitatud kultuuri, tühjaks jooksnud maakohta ja kaotatud eneseuhkust ei osta tagasi ühegi valuutaga.
Kriitikute poolt etteheidetav “negatiivsus” on viimane säilinud reaalsustaju ühiskonnas, mis on ehitanud oma näilise heaolu liivale.
Ma võin teie silmis olla ekreiidist vähkasvaja ja parasiit, aga tead mida? Ma ei võta riigikassast ühtegi senti selle “haiguse” väljaravimiseks. See on minu sõltuvus, minu soov ja minu tahe. Mina ei kuluta sellega ühtegi senti sinu raha. Erinevalt neist, kes elatuvad ideoloogilistest toetustest ja riiklikest fondidest, ei maksa minu põhimõtted maksumaksjale midagi.
Armastus oma riigi vastu ei ole kaasakiitmine ja omakasupoliitika ees kummardamine. See on julgus öelda välja tõde, mis lõhub kellegi äriprojekti. Siltide kleepimine sadadele tuhandetele valijatele näitab vaid oponentide suutmatust pidada sisulist debatti. Oma kodu, keele, traditsioonide ja laste tuleviku kaitsmine on eluterve enesesäilitusinstinkt. Aeg keerutamiseks on ammu otsa saanud.
Rainis Lipstok