Statistikaameti ja PRIA andmetel kasvatatakse tänavu Eestis teravilja teraks 333 000 hektaril. Pisut üle poole sellest põllumaast võtavad enda alla nisupõllud (kokku 177 000 hektarit). Neile järgnevad mahult oder (81 900 hektarit), kaer (47 200 hektarit) ja rukis (10 100 hektarit).
Tuntud põllukultuuridele lisandub aga üha rohkem väiksemaid ning vähem tuntud kultuure. Näiteks hakkab andmetest silma tritikale, mida kasvatatakse üle Eesti juba pea 8000 hektaril.
Maaelu teadmuskeskuse (METK) taimekasvatuse konsultant Mart Toomsalu sõnul on tegemist väga vastupidava teraviljaga, mida kasvatatakse eelkõige loomasöödaks. “Tegu on rukki ja nisu ristamisel saadud kultuuriga, millele rukis annab suurema leplikkuse vähetoitaineterikka mullaga ning nisu annab omalt poolt suurema toiteväärtuse. Seetõttu on kultuur hinnatud eelkõige loomakasvatajate seas,” selgitas ta.
Toomsalu hinnangul on tõusutrendis ka kanepiseemnete kasvatamine, mille taga on huvitav koostöövorm: kokkuostja organiseerib ise koristamise ja käitlemise. Põllumehe roll on sealjuures vaid külvata ja kasvatada, samuti on toorainele olemas kindel ostja.
“Eesti kanepikasvatuses on olnud tõuse ja mõõnu, aga nüüd on toiminud mõned aastad stabiilne vorm, millega põllumehed julgevad kaasa minna. Kõikide kultuuride juures on üheks võtmeküsimuseks, kas seda on kuhugi pärast müüa ja kas see ka tulu toob,” selgitas ta.
Toomsalu sõnul on üks uus suund ka maisi harimine tera, mitte loomasööda eesmärgil. Sellele on aidanud kaasa Eesti turule jõudnud lühema kasvueaga sordid, mille tõlvik saab Eesti suveilmade kiuste valmis. “Kui vaatame selle suve ilma ja meenutame eelmist sügist, siis meie kliimas on hästi oluliseks faktoriks see, et tegu on natuke nagu õnnemängu või loteriiga. Kas loodus annab sulle võimaluse mais teraks koristada ja kas see on säilituskõlbulik?” kirjeldas Toomsalu.
Eesti taimekasvatajate jaoks uuematest põllukultuuridest tõi Toomsalu välja veel soja- ja põldoa ning durumnisu, millest valmistatakse pastatooteid.
Strateegilised valikud
Eesti Maaülikooli säästva taimekasvatuse professori Evelin Loit-Harro sõnul on uute põllukultuuride kasutuselevõtu taga taimearetajate töövõidud. Vähem oluline ei ole aga muutuv kliima. “Kliima aitab kindlasti kaasa. Eeskätt aitavad meil Kesk-Euroopas aretatud sorte kasvatada nüüdseks mahedamaks ja soojemaks läinud talved,” selgitas ta.
Mart Toomsalu lisas, et vastupidavamate ja vähenõudlike kultuuride, nagu näiteks tritikale kasvatamine on paljude taimekasvatajate jaoks strateegiline otsus. Kõrged väetisehinnad on loonud olukorra, kus tuleb igal haritaval hektari tehtavad kulutused hoolega läbi kalkuleerida.
Toomsalule teeb aga heameelt, et toidutootjad on oma valikutes üha nutikamad. “Teadlikku lähenemist on oluliselt rohkem ning huupi väetamist ja taimekaitsetööde tegemist on oluliselt vähem. Otsitaksegi selliseid kultuure, kus saaks olla sisenditega täpsem, ökonoomsem ja keskkonnasõbralikum. Põllumees käib ajaga kaasas,” tõdes ta.
Just riskide maandamiseks on võetud külvikorda uued põllukultuurid ka Võrumaal tegutseva Põlgaste talu põldudel, kus kasvab nii tritikalet kui ka durumnisu. “Kuna talirukis on omahinnalt juba aastaid nigel olnud, saigi toodud mängu tritikale, et taliviljasid oleks mitmeid,” selgitas Põlgaste talu peremees Janek Eerik.
Durumnisu, mis on Eestis siiani pigem haruldane, sai külvatud eelkõige erialasest huvist. “Talidurumit oleme nüüdseks kasvatanud kaks hooaega, teine koristus läheneb, ning juba kavatseme seda külvata ka kolmandat aastat järjest. Oleme saanud väärt õppetunde, kuidas seda kasvatada ja kuidas mitte, sest oskusteavet on väga vähe,” sõnas Eerik.
Toidutootja tõi samuti välja muutuva kliima aspekti, mis üha enam tehtavaid valikuid suunab. “Durumi puhul oli kindlasti määravaks ka asjaolu, et on olnud mitu kevadet valusaid põudasid. Kuna durum tuleb lõunamaadest ja väga kuivadest piirkondadest, on see paremini põudadega kohanenud,” selgitas Eerik. Taimekasvatajad eeldasid tema sõnul, et durum saab kuivade ilmadega paremini hakkama ning pigem ei meeldi kultuurile just märg keskkond.
“Nii maailma geopoliitika keerises kui ka kliimamuutuste kontekstis on paratamatu, et tuleb otsida uusi ja huvitavaid lahendusi, mis võivad juba homme olla harjumuspärased,” lisas ta.
Uued tulijad ja vanad tuttavad
Kuigi ekspertide sõnul saavad mitmed uued põllukultuurid üha olulisemaks osaks Eesti inimeste toidulauast, ei saa tähelepanuta jätta ka vanu ja tuttavaid tooraineid. Evelin Loit-Harro tõi esile rukki ja tatra, samuti põldoa, mille kasvatamise maht on võrreldes paari aasta taguse ajaga hüppeliselt kasvanud.
“See on oluline toidukultuur, mis sobiks väga hästi külvikorda, toetades oma liblikõielise ja lämmastikku siduva natuuri poolest põldu ning kasvatamissüsteemi laiemalt,” selgitas Loit-Harro.
Teadlase sõnul on aga oluline, et toidu töötlejad ja tarbijad õpiksid põlduba paremini kasutama. “Vähemasti Eestis on meil neid oskusi minu meelest veel natuke napilt,” tõdes ta.
Lisaks leidsid nii Evelin Loit-Harro kui ka Mart Toomsalu, et tavalisel kaeral on samuti suur potentsiaal, kuigi seda on seni nähtud nisu kõrval pigem nišikultuurina. Tegemist on aga teraviljaga, mis on vähenõudlik, meie kliimaga hästi kohandunud ning väga tervislik.
“Näeme poelettidel juba kaerapiima ja erinevaid tooteid, mida kaerast tehakse. See ei ole üldse uus asi, aga siiamaani on kaer olnud rohkem söödavili. Nüüd on positiivne, et näeme toidulaual üha rohkem kaerast valmistatud tooteid,” selgitas Toomsalu.