Rühm valdavalt allakirjutanutele tundmatuid isikuid esitas presidendikandidaadiks samuti vähetuntud isiku. See on väga ebademokraatlik. Lähemalt õhtulehest. Kui keegi tahab presidenti valida, peaks ta eelkõige seisma selle eest, et kõigil Eesti kodanikel oleks võimalus presidenti valida. Praegune süsteem, kus Riigikogu tagatubades kildkonnad omavahel purelevad, on amoraalne.
Nomenklatuur on presidendiga kimpus. Pole ideid, pole tugevaid inimesi, pole demokraatlikku mehhanismi. Selle asemel, et kutsuda üles korraldama presidendi üldrahvalikke valimisi, üritatakse peale suruda oma kildkonnale sobivat globalistlikku kandidaati. Ettevõtja ja pianist Indrek Laul on ilmselgelt sobilik valik nii oligarhidele kui kultuurkommunistidele. Tema tugevusena esitletakse ühendamisvõimet. Aga keda või mida on ta üldse kunagi ühendanud?
Klaveristi suurim puudus on väga napp kirjanike toetus. Allakirjutanutest kvalifitseerub vaid ÜRO taustaga Doris Kareva. See on mõistetav. Kirjanikel pole klaverit tarvis ja paljud neist kuulavad truualamlikult tänapäeva nürimeelset massikultuuri, eelkõige räppi. Mina ei soovita mingil juhul räpparit Eesti presidendiks – see ei ole viisakas ega sobi rahvusriigile.
Kirjanikuna soovitan üldrahvalikke presidendi valimisi. EKRE on seda aastakümneid nõudnud: president peab tulema rahva tahtest, mitte eliidi kompromissist. Praegune kord on ajale jalgu jäänud ja jätab rahva kõrvale. Kui see ei õnnestu, siis on tegemist diktatuurilaadse olukorraga.
Diktatuuri tingimustes pakun kirjanikuna presidendiks Lionel Messit. Silmapaistva ja armastatud jalgpallurina on ta ühendanud kogu maailma ja isegi inimkonna loomariigiga. Ühendamine olevat ju klaveristi tugev külg – miks ta seda siis pole suutnud? Kas klaver läks Ukraina sõja pöörises pooleks? Messi on veel globalistlikum kui klaverivabrik. See näitab nomenklatuuri ettevõtmise küünilist absurdsust.
Oluline küsimus toimuva kontekstis on: miks globalism ei ühenda vaid killustab? Meil on globalistid võimul, aga üks rahva lõhestamise kampaania järgneb teisele. Nad teevad seda meelega, sest midagi muud nad ei teegi. Tülgastav silmakirjalikkus on see ühendamise jutt. Ühendame rahva, kelle oleme teadlikult ja kavakindlalt väljasuremiseni viinud ja fragmentideks pihustanud.
Ka kultuurieliit kardab rahva häält. Selle asemel, et tugevdada demokraatiat otsevalimiste kaudu, püütakse Kadriorg reserveerida omadele kaalikatele, tegelikult poolomadele, suurem pool kuulub mõistagi külakurnajatele. See on nomenklatuuri viimane kramplik tõmblus. Eesti rahvas väärib enamat. President olgu rahva poolt valitud, mitte eliidi peale surutud. Ainult nii taastub usaldus riigi vastu.
Tore on muidugi see, et kultuurparasiidid ja oligarhid ei tunne ennast piisavalt tugevalt, et oma kandidaadiga välja tulla, pole jõudu, pole piisavalt ei raha ega vaimset kaalu. Nii aetakse kokku kunstlik kooslus, järjekordne globalistide kolhoos ja ulutakse suu vahus kuu poole. Mõttetu ja piinlik jampsimine.
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 23.07.2026