Rikkur on külla tulnud kallil vanaemal lennujaamas vastas.

Vastuvõtutseremoonia läbi, sõidetakse tutika mersuga koju linnalähedasse villasse.

Autoaknast paistab erakordselt ilus loodus, aga vanaema ei paista see üldse huvitavat – istub kuidagi kangestunult ja jälgib murelikul ilmel, kuidas tema lapselaps käike vahetab.

Järsku ütleb: “Tead mis, pojake, võta sina õige roolist palun kahe käega kinni, et sa meid mõlemaid hauda ei viiks! Aga bensiini võin ma ise ka segada!”