Meditsiin toimis aastakümneid teadmises, et kui esimesena proovitud ravim ei toimi, leidub haiglakapis alati midagi tugevamat. Nüüd osutab uus uuring, et senine mõtteviis enam ei toimi ja muutunud olukorras on ohus eeskätt kõige haavatavamad patsiendid ehk väikelapsed. Arstid peavad nimelt üha sagedamini võitlema haigustekitajatega, mille vastu puudub toimiv ravi.

Laste immuunsüsteem alles areneb ja väljakujunemata kaitsebarjäär muudab nad haigustekitajatele eriti vastuvõtlikuks. Kriitilistes olukordades, näiteks veremürgistuse ehk sepsise korral, on antibiootikumid väikese patsiendi ainus päästerõngas. Seetõttu tababki ravimite toime kadumine kõige valusamalt just lastehaiglaid.

Olukorra seiramiseks kasutab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) spetsiaalset AwaRe-süsteemi. See jagab antibiootikumid kolme rühma: kättesaadavad (access) esmavaliku ravimid, ettevaatlikku kasutust nõudvad (watch) teise valiku ravimid ja viimase õlekõrre ehk reservravimid (reserve).

Seejuures valmistavad meditsiinile praegu kõige suuremat peavalu gramnegatiivsed bakterid. Neid haigustekitajaid kaitseb topeltmembraan ja nad vahetavad omavahel tõhusalt resistentsusgeene.

Kahetised tulemused

Uue uuringu autorid soovisid nüüd kaardistada antibiootikumiresistentsuse seisu üle maailma. Nad analüüsisid 82 riigi andmeid: kokku üle 100 000 laste bakteriproovi, mis koguti aastatel 2004–2022. Eraldi tähelepanu pöörasid uurijad intensiivravi- ja kirurgiapalatitest kogutud proovidele.

Saadud tulemused on kahetised. Ühest küljest püsib esmavaliku antibiootikumide toime tänu teadlikkuse kasvule paljudes piirkondades samal tasemel või isegi paraneb. Samal ajal halveneb olukord teise ja kolmanda valiku ravimitega kiiresti. Uuringu juhtivautori Yanhong Jessika Hu sõnul on mikroobide vastupanuvõime kasvanud eriti kiiresti intensiivraviosakondades ja alla kahe-aastaste laste seas.

Töörühma matemaatiline mudel ennustab järgmiseks kümnendiks uusi ohte. Bakteri Acinetobacter baumannii vastupanuvõime karbapeneemidele ehk tugevatele reservantibiootikumidele võib aastaks 2035 kerkida lausa 82 protsendini. Samuti prognoosib uuring klebsiellade vastupanuvõime kasvu kuni 35 protsenti.

Resistentsed haigustekitajad ründavad eeskätt kõige raskemate diagnoosidega lapsi. Kopsupõletikku ja sepsist põdevad lapsed vajavad haiglates sageli just teise rühma kuuluvaid tugevamaid rohtusid. Mudeli arvutuste järgi küündib ravimiresistentsus mõlema nakkuse korral kümnendi keskpaigaks ligi 80 protsendini. Lastearstide ravimivalik aheneb seega iga aastaga.

Nakkused riigipiire ei tunne

Lisaks tulid analüüsist esile piirkondlikud erinevused. Jõukamates riikides vähenes esmavaliku ravimite resistentsus varasemaga võrreldes tuntavalt. Samas püsib see arengumaades endiselt väga suur. Uuringu kaasautori Joseph I. Harwelli sõnul kasvab Kagu-Aasias ja Aafrikas vastupanuvõime kõigis antibiootikumikategooriates.

Vaesemates piirkondades halvendavad olukorda suur nakkuskoormus ja sageli puudulik võime haiguste levikut ohjata. Ravimid on seal tihti vabalt kättesaadavad, mis soodustab nende liigtarvitamist. Uurimisrühma liikme Penelope A. Bryanti hinnangul ohustab nendes piirkondades leviv ravimiresistentsus üleilmastumise tõttu peagi kogu maailma tervishoiusüsteemi, sest haigustekitajad riigipiire ei tunne.

Haiglates sageli kasutatavad laia toimega rohud soodustavad ka ise bakterite kohanemist. Pidev kokkupuude ravimitega annab evolutsioonilise eelise haigustekitajatele, mis suudavad toota antibiootikume lagundavaid ensüüme, näiteks beetalaktamaase.

Soodne pinnas selliste supermikroobide arenguks tekib intensiivraviosakondades, kus patsiendid viibivad pikka aega. Piltlikult öeldes on tegu võidurelvastumisega, kus pidev vastasseis antibiootikumidega sunnib baktereid ellujäämise nimel uusi kaitsemehhanisme looma.

Uue uuringu autorid osutavad ise oma töö teaduslikele piirangutele. Analüüsitud andmestik ei esinda kogu elanikkonda, vaid sõltub uuringus osalenud haiglate valimist. Lisaks eeldavad ennustusmudelid, et senised suundumused jätkuvad. See tähendab, et arvutused ei saa arvestada võimalikke tulevasi poliitilisi otsuseid, kiirdiagnostika arengut ega uute vaktsiinide tulekut.

Uurijate sõnul peavad tervishoiusüsteemid musta stsenaariumi vältimiseks tegutsema kohe. N-ö viimase õlekõrre ravimite toime säilitamine nõuab kogu maailma meditsiinikogukonnalt ühist pingutust. Süsteemne järelevalve ja antibiootikumide kasutuse range jälgimine aitavad järelejäänud ravimite toimet hoida. Kõige olulisem on seejuures parandada tervishoiutingimusi arengumaades.

Teadustöö avaldati ajakirjas JAMA Pediatrics.