Kõik, mida progressistlik ühispartei poliitilise vägivalla kohta väidab, on freudistlik projektsioon. Osutatud teemale pühendas Ameerika Ühendriikide riigisekretär Marco Rubio vasakterrorismi teemalise konverentsi avakõne.
“Mitte kunagi varem pole korraldatud käesoleva konverentsiga sarnast kohtumist.
Niisugust sündmust pole varem toimunud, mis juhatab sisse, vähemalt Ühendriikide valitsus loodab seda, ennenägematu koalitsiooni, mis on valmis astuma vastu varem mitteolnud hetkele kokkutulnud riikide ühises ajaloos.
Riigi kõige olulisem kohustus, iga valitsuse esimene vastutus, on oma rahva kaitsmine. See on püha kohustus, mis peaks ületama kõiki poliitilisi ja ideoloogilisi erimeelsusi. See on põhjus, miks riikidel on sõjaväed, luureametid, terrorismivastase võitluse bürood, politseijõud. Nende kõigi eesmärgiks on inimeste turvalisuse tagamine.
Kõik on väga hästi kursis teemadega, mida kirjeldatakse “traditsiooniliste” terrorismiohtudena. 25 aastat on “terrorismivastane võitlus”, seda vähemalt läänes, tähendanud esmalt ja ennekõike võitlust islamiäärmuslusega.
Sellele on väga lihtne põhjus. 2001. aasta 11. septembril mõrvasid üheksateist meest Ameerika Ühendriikides kolm tuhat inimest. Selle järel ründas sama vaenlane Euroopat, tappes 2004. aastal Madridis ühistranspordi rongides ligi kakssada reisijat ja järgmisel aastal Londoni bussides ning metroos lisaks viiskümmend kaks inimest. Kogu lääne terrorismivastase võitluse arhitektuur ehitati algosadest uuesti üles, lähtudes ühest ohust, mis vastas toonastele vajadustele. Riigi ülesanne oli tagada inimeste turvalisus. Terrorismi valdkonnas kujutas üleilmne džihaad nende turvalisusele kõige suuremat ohtu.
Riigid hakkasid tegutsema. Pandi kokku üleilmne koalitsioon, milles lõid kaasa paljud Ühendriikide sõbrad, kes täna istuvad siin ruumis, ja koos purustati ISIS-e kalifaat. Tapeti Al-Baghdadi, Al-Zawahiri ja Bin Laden. Koos ehitati üles luure- ja seaduste jõustamise süsteemid, mis on võimelised tuvastama ning peatama rünnakud enne kui avalikkus neist midagi kuuleb. Džihadistlikke rünnakuid ja vandenõusid on Ühendriikides täna ligikaudu kahe kolmandiku võrra vähem kui ISIS-e tipphetkel. Džihadistliku terrorismi tõttu Euroopas surma saanud inimeste arv langes aastatel 2015–2024 jämedalt hinnates 97 protsenti.
Teiste sõnadega, seda väga laias ulatuses, lääne terrorismivastase võitluse strateegia toimis. Oht pole siiski kadunud. See on jätkuvalt olemas, eriti jagub seda juhul kui lääneriigid sallivad sisserändesüsteemi, mis impordib otse selliseid ohte koduriikidesse. Kuid nimetatud ohtu on samas märkimisväärselt vähem.
Maailm näeb täna välja väga teistmoodi
Liiga kaua on lääneriikide terrorismivastase võitlusega käinud kaasas pimetähn, mis puudutab poliitiliselt vasakpoolsete äärmuslaste vägivalda. Isegi täna suhtuvad paljud ajakirjanikud, õpetlased ja olulised institutsioonid mõttesse, et vasakäärmuslik terrorism võib kujutada tõsist ohtu, kui parempoolsete sonimisse elik mis veel hullem – kui ohtlikkusse fašistlikkusse vandenõusse.
Kindlasti saab sellist dogmaatilist suhtumist näha käesoleva konverentsi hilisemates kajastustes. Hoolimata selgest ja üheselt mõistetavast reaalsusest; hoolimata objektiivsetest numbritest ja statistikast; hoolimata tänasest konverentsist, leidub üle poliitilise spektri poliitikuid, kes väidavad, et jutt niisugusest organiseeritud vägivallast kujutab erapoolikut väljamõeldist.
Lääneriikides on “äärmusluse” uuringute ümber välja arenenenud terve tööstus – mõttekojad, ühendused, ajakirjad, nõustamisettevõtted – mis tegutsevad sõnades väljendamata arusaamises, et ainult ühte liiki poliitiline vägivald kujutab süsteemile päris ohtu. Uusnatsionaalsotsialistide pommiplahvatuse korraldamise üritus oli [niisuguses käsitluses] ebainimlik ja mõrvarlik kurjuse tegu. Marksistlike revolutsionääride korraldatud pommiplahvatus kujutab ainult traagiliselt liialdatud idealismi. Võib-olla niisuguse vägivalla vahendid olid kohatud ja ülepingutatud, kuid plahvatuse korraldajate eesmärgid olid vooruslikud ning õiglased.
Aastaid valitses selline erakordne eelarvamus kõiki poliitilise äärmusluse ja vägivalla arutlusi. Seda korrati ikka ja jälle kuniks sellest sai erapooletu ning objektiivne alusväärtus, millest on peavoolu tavamõtlemine niivõrd läbi imbunud, et seda tunnistatakse apoliitilise tõigana.
See on põhjus, miks Ameerika Ühendriikides peavad päris suur hulk võimupositsioonidel olevaid inimesi vägivalda, isegi terrorismi, õigustatud poliitiliste vaadete väljendamiseks, juhul kui see teenib pahempoolset üritust. See on põhjus, miks George Floydi märatsemiste ajal, kui kurjategijad ja äärmuslased põletasid ning röövisid kõikjal Ühendriikide suurlinnades ning mille käigus õnnestus riik pea põlvili suruda, miks linnavalitsused üle riigi lihtsalt keeldusid neile inimestele süüdistuse esitamisest. See on põhjus, miks tänaseks kurikuulsaks saanud uudistereporter seisab lõõmavate majade ees ja tema etteastet saadab pealkiri, et meeleavaldused on “üldiselt rahumeelsed”.
See kõik on midagi koledamat kui kaksikmoraal. Vasakäärmusliku vägivalda mitte ainult ei vabandatud, vaid seda käsitleti püha ja puutumatuna, omaette kaitstud nähtumusena.
Aga selline ajastu on möödas
Täna siia ruumi kogunenud koalitsiooni kuuluvad enam kui kuuekümnest maailma riigist pärit poliitikud, eksperdid ja jõuametite ametnikud. Kes on pärit erinevatest valitsustest, parteidest ja kelle poliitilised veendumused on erinevad.
Mõne kohaloleva inimese valitsuse ja Ühendriikide vaated ei ühti, seda kas siis kaubanduse, energia elik sisserände valdkonnas. Te pole täna siin põhjusel, et te nõustute igas punktis Ühendriikide maailmavaatega.
Te olete täna siin, sest kaks nädalat tagasi sai 72-aastane naine üle 80 protsendi oma kehal põletushaavu ja suri, kuna tema tütar kandideeris poliitilisse ametisse.
Te tulite, kuna möödunud talvel polnud Berliinis viis päeva voolu, mis oli pikim elektrikatkestus peale Teist Maailmasõda. Selle põhjuseks oli rünnak, mis jättis miinuskraadidega temperatuuride ajal kümned tuhanded majapidamised elektrita, ja mille tõttu hukkus 83-aastane naine.
Te tulite, kuna üks kuu peale Berliini elektrikatkestust, andis 23-aastane prantslane alla ajuvigastustele, sest ta peksti Lyoni tänavatel surnuks grupi vasakäärmuslastest jõhkardite poolt.
Te olete siin, sest teie riikide poliitikuid rünnatakse, pussitatakse ja tulistatakse tänavatel. Sest teie ettevõtteid pommitatakse. Sest teie raudteesid saboteeritakse. Sest teie politseinikke pekstakse ja põletatakse.
Te olete siin, sest see kõik juhtub päriselt, muutub hullemaks ja seda ei saa enam kauem eitada, ega eirata. Sest käes on aeg niisugusele kurjusele igaveseks ots peale teha.
Vasakterror on ammune reaalsus
Lihtne tõik on selles, et midagi niisugust pole uus.
Vasakäärmuslik terrorism pole mingisugune uudis. See pole konservatiivsete poliitikute väljamõeldis. Suurema osa tänapäevase poliitilise ajaloo jooksul on see olnud poliitilise vägivalla peamine vorm.
Kõik siinolevad sõbrad läänepoolkera riikidest mäletavad aastakümneid inimrööve, pommiplahvatusi, mõrvasid ja hukkamisi, vägivaldset Tupamarose, Montonerose, FARC-i ning ELN-i terrorit. Mäletatakse ebainimlikke Peruu Särava Tee metsikusi, kes olid fanaatilised maoistid, kes tapsid külade kaupa talupoegi, tükeldasid kirveste ja matšeetedega lapseootel naisi ning vastsündinuid. Mäletatakse kümneid tuhandeid marksistidest partisane, keda koolitati tapjateks Castro Kuuba terroristide laagrites.
Siinolevad Euroopast pärit inimesed mäletavad Punaste Brigaadide kuulipildujatega sooritatud tapatalguid, kes hoidsid viiekordset peaministrit 55 päeva pantvangis, mille järel ta allutati revolutsioonilisele “rahvakohtule” ja hukkati 1978. aastal. Te mäletate Punaarmee Fraktsiooni Saksamaal ligi kolmkümmend aastat kestnud pommiplahvatusi, inimrööve ja mõrvamisi, mille käigus said surma kümned inimesed ja vigastada sajad. Te mäletate Kreeka “17. novembri” marksistlike äärmuslaste organisatsiooni, kes terroriseerisid Ateenat rohkem kui veerand sajandit, tappes sealhulgas jõulupeolt saabumisel kodu ees ja naise juuresolekul Ühendriikide Luure Keskagentuuri esinduse juhi.
Samamoodi mäletatakse Ühendriikides samasugust surmava terrori võimu, mida õigustati samasuguste loosungitega, mida ajendasid samasugused õelad ideed. Inimesed mäletavad Weather Undergroundi, mis korraldas pommiplahvatused Pentagonis, riigidepartemangus ja Kapitooliumil. Mäletatakse Musta Vabastusarmeed (Black Liberation Army), mis korraldas relvastatud rööve ja tappis jala pealt politseinikke. Mäletatakse Sümbioosset Vabastusarmeed (Symbionese Liberation Army), mis hukkas riigikooli superintentendi tsüaniidiga täidetud õõnsaotsaliste kuulidega.
Ühel ajavahemikul, aastatel 1971 ja 1972, luges FBI Ühendriikide pinnal kokku ligikaudu 2500 pommiplahvatust, mis kujutab ligi viite plahvatust päevas.
Kõige ülekaalukama osa osutatud vägivalla taga olid vasakäärmuslased. Ajavahemikul 1970 kuni 1980 olid 93 protsendi lääne terrorirünnakute taga vasakäärmuslased.
Need on numbrid, mis šokeerivad suuremat osa ameeriklastest, sest neid on õpetatud uskuma, et niisugust laadi poliitilist vägivalda pole lihtsalt olemas.
Kuid see on. Lääneriigid kannavad selle tõestuseks arme.
Tänapäeval seisab lääs silmitsi osutatud vana kurjuse uue lainega
Ameerika Ühendriikides on pahemäärmuslaste terrorirünnakute ja vandenõude määr kasvanud maani, mida pole nähtud aastakümneid. Saksamaal hüppas vasakäärmuslaste vägivalla hulk ainuüksi möödunud aastaga 40 protsenti. Kreekas on 80 protsendi äärmuslaste vägivalla taga pahemäärmuslikud ja anarhistlikud jõud.
See pole abstraktne statistika. Ameeriklased teavad, mida need numbrid tähendavad. Üle riigi rünnatakse sisserändeametnikke. Nende vastu korraldatakse snaiprirünnakuid, seatakse lõhkelaenguid ja korraldtatakse relvastatud varitsusi. Soomuutjast tulistaja avas tule katoliiklikus algkoolis palvetamise ajal ja tema relvadele olid kirjutatud loosungid “Kus on nüüd teie Jumal?”. Meditsiiniettevõtte juht lasti külmavereliselt maha. Täna ametis olevat presidenti on üritatud korduvalt mõrvata. Lisaks tapeti tänase põlvkonna kõige olulisem konservatiivist aktivist, kes oli abikaasa ja kahe väikese lapse isa, kes mõrvati ajal kui ta pidas kõne hulgale üliõpilastele.
See on eriline ja erandlik kurjus. Selle taga on alati ja üle kõige viha tsivilisatsiooni kui sellise vastu. See on kõige halvemate inimeste mäss kõige paremate vastu. Nõrkade ja argpükslikke vaen tugevate ja heade [inimeste] vastu. Seda kavandavad inimesed, kes ise ei suuda ehitada, ei suuda luua, saavutada suuri asju. Nad maksavad kätte maailmale iseenda saamatuse eest üritades hävitada inimesed, kes saadavad korda suuri asju.
Selline on äärmuslik pahempoolsus. See võib erinevates kohtades ja erinevatel aegadel esineda erinevate loosungite ning ideoloogiatega – nagu näiteks antikapitalism, antiimperialism, kommunism, anarhism, marksism –, kuid selle põhiiseloom on alati sama. See on mürgine vimm, mida looritatakse sõnadega “võrdsus”, “õiglus” ja “vabastamine”. See kujutab ülemäärast vajadust kiskuda maha kõik, mida suured mehed on ehitanud, rüüstada ilusat ja õiget, seda inimeste heaks, kes on täidetud ainult koledusega ja kellel pole mitte midagi muud maailmale pakkuda.
Vägivalla ja terroriga üritavad need inimesed taas suruda kõigile peale enda jõledust
Vana dogma oli vale. Mitte midagi sellest pole ajendatud “idealismist”. Samuti pole see “utoopiline”. Osutatud nähtumuse sisu on hoopis vastupidine.
Mõnikord võib kuulda järgnevat kommunismi kriitikat: “See kõlab teoorias hästi, kuid praktikas see mitte kunagi ei toimi.” Niisugune mõttekäik ei vasta tõele. See ei kõla teoorias hästi. Maailm, mida see kõigi jaoks ette kujutab, on pisike, lame ja hall, millest on kõrvaldatud kõik erandid, millest on välja imetud kõik, mis on inimhinges head ning üllast. See on maailm ilma julguse, loovuse elik ambitsioonideta. Ilma kangelaste ehk au elik suurte eesmärkideta, mille poole püüelda. Ilma imedeta. Ilma müütideta. Ilma inimesteta, kes kõrguvad üle teiste ja saadavad korda imelisi ning erakordseid asju. Ilma Jumalata.
Niisugustele revolutsioonilise vägivalla arhitektidele kujutavad inimtsivilisatsiooni kõrguvad saavutused talumatut alandust, mis tuletab neile meelde, mida nad ei suuda ja kelleks nad ei saa. Mille tõttu valivad need inimesed purustamise. Nad ründavad torujuhtmeid, raudteesid, laboratooriume, elektrivõrke: võimu, leiutamise ja saavutuste füüsilisi sümboleid.
Selline on terrorismi loomus, millega täna silmitsi seistakse. Need inimesed jälestavad läänt, sest lääs on suursugune.
Terroristid loovad võrgustikke
Käesolev konverents on rahvusvaheline, sest lääs seisab silmitsi rahvusvahelise – hargmaise – ohuga. Tegemist ei ole erisuguste ja eraldiseisvate rakukestega, vaid üksteisega seotud võrgustikega. Need võrgustikud ei tunnista riikide piire ja ei usu rahvusriikidesse. [Osutatud võrgustikesse kuuluvad organisatsioonid] kooskõlastavad, suhtlevad, reisivad, õpivad ja tegutsevad üheskoos, jagavad ühist taristut, samu vaenlaseid, ühte eesmärki. Antifa võitlejad ja nende seltsimehed reisivad mööda Euroopat ja Ameerikaid, et lüüa kaasa üksteise rünnakutes. Levitavad jagatud krüpteeritud kanalite kaudu propagandat, õppematerjale ja teavet sihtmärkide kohta. Nad liiguvad mööda põrandaaluste turvamajade võrgustikke ja rahastavad ning hoiavad tegevuses enda operatsioone hargmaiste rahastute kaudu.
Nad tegutsevad koos vaenulike välisriikidega, mis jagavad nendega ühist eesmärki. Iraani vahemeeste võrgustikud on järjest lähedasemalt seotud sõjakate vasakäärmuslaste ühendustega üle maailma. Kuuba režiimi vohav luure- ja ideoloogiline võrgustik aitas üles ehitada pahemäärmusliku liikumise Ühendriikides ja läänepoolkeral ning see on jätkuvalt lahutamatult seotud vasakäärmuslike rühmituste ja liikumistega kõikjal läänes ning väljaspool seda.
Tänased pahemäärmuslastest terroristid võivad koguda raha ühes riigis, hallata sidekeskust teises, saada väljaõpet kolmandas, värvata võitlejaid neljandas ning korraldada rünnakuid viiendas riigis.
Sellisele ähvardusele tuleb astuda vastu üheskoos. Lääneriigid peavad tegema kas piiriülest koostööd elik terroristid kasutavad niisuguse tühiku ära.
President Donald Trumpi valitsuse ajal, seda esimest korda, koostavad Ameerika Ühendriigid More vasakäärmusliku terrori nuhtluse purustamiseks taristut, koostöövõrgustikke ja strateegiat.
President Trump allkirjastas 7. riikliku julgeoleku memorandumi, milles kirjeldatakse kõikehõlmavat strateegiat, kuidas uurida ja paisata segi Antifa ning nende liitlaste terrorivõrgustikud. Möödunud aasta novembris määras riigidepartemang neli vägivaldset vasakäärmuslaste gruppi välismaisteks terroriorganisatsioonideks. Peatselt tuleb neile lisa.
Detsembris tehti teatavaks tasud õiguse kehtestamise eest, mis ulatuvad kuni kümne miljoni dollarini, mida makstakse teabe eest, mille toel saab katkestada nende gruppide taga oleva rahastuse. Möödunud maikuus korraldas riigidepartemang esimese terrorismivastaste seaduste jõustamise töötoa, millel osalesid Ühendriikide jõuametite esindajad ja nende kolleegid partnerriikidest ning koos kaardistati ja kujundati strateegia, kuidas sellised võrgustikud laiali ajada. Järgmine töötuba toimub koos Saksamaa kolleegidega. Koalitsiooni, mida Ühendriikide eestvõttel rajatakse, tegevus kannab juba vilju.
Tänasel konverentsil toetutakse osutatud saavutustele
Lääneriigid saavad ja peavad pahemohu tuvastama ning kaardistama ja ehitama selle alistamiseks uuesti üles terrorismivastase võitluse arhitektuuri, nagu seda tehti üheskoos varem. Luuretegevuse ja teabe jagamise-, kooskõlastatud seaduste jõustamise strateegia kaudu, rünnates ning katkestades rahastuslahendusi, on võimalik need võrgustikud tükk-tüki haaval laiali lammutada.
Tsiviliseeritud maailma inimeste jaoks on käes aeg ennast kaitsta, seista ühiselt vastu kirjeldatud pealetungivale pimedusele ja võidelda läänelike väärtuste eest.
Tõlkis Karol Kallas