
Miks usuvad inimesed väiteid, mida pole võimalik kontrollida? See küsimus ühendab Ervin Õunapuu käsitluses religiooni, pseudoteaduse ja inimese loomupärase vajaduse leida tähendust. Autor võrdleb usulisi dogmasid ajalooliste pettustega ning arutleb, mille poolest erinevad usk ja teadmine. Loo keskmes pole üksnes kriitika religiooni aadressil, vaid laiem küsimus sellest, kuidas inimesed tõde hindavad. Kus jookseb piir uskumise ja teadmise vahel?
Millal muutub usk isiklikust veendumusest avalikuks tõeväiteks – ja kes üldse vastutab selle eest, mida meile lapsepõlves «reaalsusena» ette antakse? Autor kõrvutab kiriklikke tõotusi ja Piibli imesid teadusliku maailmapildiga ning küsib, kus lõpeb lohutus ja algab kelmus.
Lugu viib lugeja pühakirjast laboratooriumisse ja tagasi, tõmmates paralleele religioossete lubaduste, ajalooliste pettuste ja tänapäeva pseudoteaduse vahel. Keskne küsimus jääb õhku: mida tohime kuulutada tõeks, kui kontrollitavaid tõendeid ei ole?
