Tänapäeval ei saa teadust väga tõsiselt võtta, eriti pärast sundsüstimise ja kliimajõuramise epohhi, aga anname oma parima. Uudistes öeldakse, et rahvusvaheline teadlasterühm analüüsis ligi 700 000 eurooplase geene ja leidis 74 piirkonda, mis on seotud ärevussümptomitega. Uuring ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour ja selles osalesid aktiivselt ka Tartu Ülikooli teadlased. Eesti geenivaramu andmed olid oluliseks osaks metaanalüüsis. See näitab, et Eesti teadus on maailmas kaasa rääkimas, igatahes, igatahes.
Siiski tuleb faktidele otsa vaadata. Uuring keskendus mitte kliinilisele diagnoosile, vaid ärevuse sümptomite raskusastmele kogu ulatuses, kergetest muredest kuni tõsiste häireteni. Tulemus oli ootuspäraselt tagasihoidlik.
Levinud geneetilised variatsioonid selgitavad vaid umbes kuut protsenti inimeste erinevustest ärevuses. See tähendab, et tegu on väga levinud ja väga väikese mõjuga geenidega. PCLO ja SORCS3 on ajus aktiivsed geenid, mis osalevad närvirakkude suhtluses sünaptilistes protsessides ja närvisignaalide edastamises. Need ei ole haruldased mutatsioonid, vaid tavalised variatsioonid, mida leidub laialdaselt.
Samal ajal on neil geenidel ka positiivne külg. SORCS3 on seotud hipokampuse funktsiooni, intelligentsuse, haridustaseme, matemaatiliste võimete ja mälu kujunemisega. Mõned alleelid, mis suurendavad geeni avaldumist ajus, toetavad kognitiivseid võimeid.
PCLO puhul on leitud olukorrast sõltuvaid kaitseefekte, näiteks vanemas eas. See on klassikaline pleiotroopia: üks ja sama geen võib anda nii tundlikkust kui ka tugevusi. Kas positiivne mõju on suurem kui negatiivne, jääb lahtiseks. Tõenäoliselt oleneb see inimesest, keskkonnast ja elustiilist.
Kindlasti ei maksa langeda masendusse ega geneetilisse fatalismi. Geenid ei ole saatus. Uuring ise rõhutab, et geneetiline risk ei tähenda haiguse vältimatut teket. Bioloogia, psühholoogia, sotsiaalsed tegurid ja elukogemused moodustavad terviku.
Üle 70 protsendi eurooplastest ei ole surmavas ohus mainitud variantide tõttu. Inimene suudab oma elu suunda muuta tugevate pereväärtuste, kogukonna, füüsilise aktiivsuse, looduslähedase elu ja rahvusliku identiteedi abil. Need on tegurid, mis ehitavad vastupanuvõimet rohkem kui ükski geen.
Teadus on vastuoluline. Üks uuring ütleb üht, teine teist. Enamikust variantidest ja nende koostoimetest ei tea me tegelikult midagi, sest lehed kirjutavad ainult sensatsioonidest ja hirmulugudest. Suurem osa geneetilisest maastikust on veel kaardistamata.
Seepärast tasub säilitada kainet meelt. Eesti teadlaste panus on kiiduväärt, kuid määrav faktor on inimene ise oma valikute ja väärtustega. Ärevus on kasvanud tänapäeva ühiskonnas paljuski seepärast, et traditsioonilised tugisambad on nõrgenenud. Lahendus ei peitu ainult laborites, vaid tugevas peres, tugevas rahvusriigis ja meie enda sihikindlas vaimses vastupanus.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.07.2026