Ärevushäired on maailmas kõige levinumad vaimse tervise mured ja nende esinemissagedus kasvab. Uus uuring keskendus aga mitte niivõrd kliinilise diagnoosi olemasolule, vaid ärevussümptomite raskusastmele. See võimaldas teadlastel uurida ärevust kogu selle ulatuses, alates tavapärastest muretsemisest kuni tõsiste ärevushäireteni.

Uuringu kaasautori, neuropsühhiaatrilise genoomika kaasprofessori Kelli Lehto sõnul aitab mõõdukas muretsemine märgata riske, teha paremaid otsuseid ja valmistuda väljakutseteks. “Probleem tekib siis, kui mure ei ole enam ajutine külaline, vaid muutub püsivaks ja vältimatuks kaaslaseks,” selgitas ta.

Tegu oli genoomiülese seoseuuringuga (GWAS), milles autorid võrdlesid 693 869 inimese DNA-andmeid. Töörühma eesmärk oli leida geneetilisi erinevusi, mis on seotud tugevamate ärevussümptomitega. Uuringu käigus leidsid nad genoomis 74 piirkonda, kus geneetilised variatsioonid olid seotud ärevusega. Neist 39 piirkonda polnud varem kirjeldatud.

Teadlaste hinnangul aitab uuring vähendada mahajäämust ärevuse bioloogiliste ja geneetiliste põhjuste mõistmisel võrreldes teiste sagedaste vaimse tervise häiretega. Autorite sõnul on eriti oluline mõista ärevuse riskitegureid ajal, mil ärevusprobleemid sagenevad, eriti noorte täiskasvanute seas. Samuti loodavad nad, et tulemused innustavad tegema uusi mahukaid uuringuid, mis aitavad paremini kaardistada ärevuse kujunemise mehhanisme.

Geneetiline risk ei tähenda ärevushäire väljakujunemist

Analüüs tõi esile mitme geeni võimaliku osaluse ärevuse kujunemisel: sh närvirakkude omavahelises suhtluses osalevate geenide PCLO ja SORCS3 rolli. Paljud tuvastatud geenid olid aktiivsed ajukoes ning seotud sünaptiliste protsesside ja närvisignaalide edastamisega.

Uuring näitas, et levinud geneetilised variatsioonid selgitavad ligikaudu kuut protsenti inimeste erinevustest ärevussümptomite raskusastmes. See viitab, et lisaks geneetikale mängivad olulist osa keskkonnategurid, elukogemused ja nende koostoime geneetilise eelsoodumusega.

Teadlased rõhutavad, kuidas geneetiline risk ei tähenda tingimata, et inimesel kujuneb välja ärevushäire. Iga inimese risk kujuneb tema bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite koosmõjul. Samal ajal võib geneetiliste riskitegurite parem mõistmine aidata tulevikus tuvastada inimesi, kes on keskkonnamõjude suhtes tundlikumad. Lisaks toetab see ennetus- ja ravistrateegiate arendamist.

Uuringus hinnati ka inimeste geneetilist eelsoodumust ärevusele, koondades selle üheks riskinäitajaks. Tulemused viitasid, et osa ärevusega seotud geneetilistest mõjudest on ühised eri päritoluga rahvastikurühmades. Siiski on teadlaste hinnangul vaja rohkem uuringuid ka Euroopa-väliste inimühiskondade kohta, et mõista paremini rahvastikust tingitud riskitegureid.

Lisaks ilmnes uuringus märkimisväärseid geneetilisi seoseid ärevuse ning mitmete vaimse ja füüsilise tervise probleemide vahel. Nende hulka kuulusid depressioon, ärritunud soole sündroom, krooniline valu, südame isheemiatõbi, endometrioos ja migreen. Teadlaste sõnul peegeldavad sellised seosed vaimse ja füüsilise tervise tihedat põimumist. Küll aga ei võimalda uuring veel öelda, kas üks seisund põhjustab teist või milline on nende seoste täpne suund.

Eestist osalesid uuringus Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased Kelli Lehto, Kadri Kõiv, Kristi Krebs ja Lili Milani. Eesti panus põhines Eesti geenivaramu andmetel, mis kuulusid 14 rahvusvahelist kohorti ühendavasse meta-analüüsi.

Muu hulgas kasutas töörühm viis aastat tagasi Eestis tehtud heaolu ja vaimse tervise uuringu andmeid. Tänavu kevadest on geenidoonoritel võimalik osaleda selle jätkuuuringus, mis aitab hinnata vaimse tervise ja heaolu muutusi ajas.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.