EKRE Riigikogu saadik Evelin Poolamets kommenteerib uudist selle kohta, et Rootsi valitsuselt tuuleparkide rajamiseks loa saanud arendajad ehitamisega ei rutta – kogu rohepoliitika on ilmselgelt kokku kukkumas, sest dotatsioonideta ellu jääda ei suudeta.
“Kui isegi Rootsi tingimustes ei suudeta meretuuleparke ilma riigi rahalise toeta rajada, siis miks peaks keegi uskuma, et Eestis sünnib ime?
Rootsi arendaja tunnistab avalikult, et praegustes turutingimustes ei ole investeering mõistlik ja projekt vajab riiklikku toetust. See tähendab seda, et tuuleenergia ei suuda end ise ära majandada ning lõppkokkuvõttes tuleb vahe kinni maksta maksumaksjal või elektritarbijal. See on täpselt see küsimus, mida Eestis püütakse vältida.
Kui tuuleenergia on tõepoolest kõige odavam elektritootmise viis, siis miks vajavad arendajad miljardeid eurosid toetusi, vähempakkumisi, võrguühenduste kinnimaksmist ja riiklikke garantiisid?
𝗧õ𝗲𝗹𝗶𝘀𝗲𝗹𝘁 𝗸𝗼𝗻𝗸𝘂𝗿𝗲𝗻𝘁𝘀𝗶𝘃õ𝗶𝗺𝗲𝗹𝗶𝗻𝗲 𝘁𝗲𝗵𝗻𝗼𝗹𝗼𝗼𝗴𝗶𝗮 𝗲𝗶 𝘃𝗮𝗷𝗮 𝗿𝗶𝗶𝗴𝗶lt 𝗸𝘂𝗻𝘀𝘁𝗹𝗶𝗸𝗸𝘂 𝗵𝗶𝗻𝗴𝗮𝗺𝗶𝘀𝘁.
Rootsi jättis julgeolekukaalutlustel heaks kiitmata koguni üksteist avamere tuuleparki. Põhjus oli lihtne – nende koondmõju riigikaitsele oli liiga suur.
Ka kohalike inimeste mured on Rootsis äravahetamiseni sarnased Eesti omadega. Kalurid kardavad oma elatusallika kadumist, omavalitsused kaitsevad oma elukeskkonda ning inimesed küsivad, miks peab just nende kodukoht kandma kogu rohepöörde koormat.
Eestis on maaelanike ja kohalike kogukondade muresid liiga sageli sildistatud emotsionaalseks vastuseisuks või lausa rumaluseks. Rootsi näitab, et tegemist on täiesti õigustatud küsimustega.
Märkimisväärne on ka see, et Rootsi muudab nüüd kogu lubade süsteemi. Kõigepealt hinnatakse riigikaitset, kalandust, keskkonda ja laevandust ning alles siis otsustatakse, kas ala üldse sobib arendamiseks.
Eestis on aga mindud sageli vastupidist teed – kõigepealt luuakse arendajatele ootused, seejärel survestatakse omavalitsusi ning alles lõpuks hakatakse uurima, millised võivad olla tegelikud mõjud.”