Hiljuti Kuku Raadio saates «Välismääraja» antud intervjuus paljastas ÜRO naiste diskrimineerimise kaotamise komitee liige Marianne Mikko midagi nii haiglast, et selle peale ei oska muud öelda kui: ideoloogiline kanapimedus on jõudnud täieliku hullumeelsuseni. Naiste õiguste komitee liige, kes peaks kaitsma naisi, ei suuda ega taha öelda, kes on naine. Küsimusele soolisest identiteedist ja sellest, mis on sugu, vastab Mikko järjekindlalt: „ÜRO seis on hetkel, et meil ei ole konkreetset vastust soolisele identiteedile.“
Ta lisab: „Me oleme seda teemat arutanud viimased neli aastat ja ma ei näe, et me nüüd langetaksime otsuse. Me ei kiirusta oma seisukohta maailmale teatama, sest me taipame, kui palju on hoovusi.“ Ja kõige hirmsam lause: „Me ei tegele sellega.“ Üks neist väidetest peab olema vale. Naiste diskrimineerimise kaotamise komitee ei tegele küsimusega, kes on naised, keda nad peaksid kaitsma. See on nii absurdne, et sobiks stand-up-komöödiaks, mitte rahvusvahelise õiguse verstapostiks.
Kuidas on võimalik, et globalistlikud „naistekaitsjad“ on tegelikkusest nii kaugele irdunud? Nad ei tea, kas sugu on olemas. Nad arutavad neli aastat midagi, millele iga normaalne inimene annab vastuse sekundiga: on kaks sugu – mees ja naine. Bioloogiline reaalsus ei kao sellepärast, et Brüsselis või Genfis keegi tahab luua uut inimmutanti. Mikko ise tunnistab, et komitee nimi on „naiste õiguste komitee“, kuid samas väldib ta sõna „naine“ konkreetset tähendust. „Sa tahad mind viia väga kitsale pinnale,“ ütleb ta intervjuus, kui teda surutakse vastama.
Siin tekib kaks põhiküsimust. Esiteks: miks Eesti üldse osaleb sellistes ajuvabades organisatsioonides ja miks me neile maksame? ÜRO-l on krooniline rahahäda, kuid Eesti saadab sinna inimesi ja maksab liikmemaksu, et seal arutataks neli aastat, kas naised on ikka naised. Selle raha eest saaksime toetada Eesti peresid, laste spordiharrastust või eesti keele õpetamist. Selle asemel rahastame ideoloogilist masinavärki, mis õõnestab meie tsivilisatsiooni aluseid.
Teiseks: kust tulevad Marianne Mikko laadsed inimesed? Nad on ju ometi koolis käinud. Nad on lugenud bioloogiaõpikuid. Nad teavad, et imetajatel on kaks sugu, et see on määratud kromosoomidega ja et see on evolutsiooni alus. Kuidas saab haritud inimene jõuda seisukohale, et ta „ei tegele“ küsimusega, mis on naise mõiste? See ei ole enam lünk hariduses. See on ideoloogiline dementsus.
Kuidas saab üldse nii nõme, elust irdunud ja tegelikkusega vastuolus olev ideoloogia olla populaarne eliitringkondades? Vastus on lihtne ja õudne: seda toetavad inimesed, kelle eesmärk ei ole naiste kaitsmine. Nad ei soovi naiste õigusi sisuliselt kaitsta. Nad on keskendunud millelegi palju hirmsamale – laste kohitsemisele. Puberteediblokkerid, ristsoohormoonid, noorte rindade eemaldamine ja suguelundite moonutamine. See ei ole mingi „inimõigus“. Sul ei ole õigust lapsi kastreerida. See on elajalik. See on koletu. See on hullumeelne. See on õudusfilmi teemaks sobiv materjal, muuks kindlasti mitte.
Tegelikud naised – emad, tütred, sportlased – kannatavad selle ideoloogia all. Bioloogilised mehed tungivad naiste võistlustele, vanglatesse ja riietusruumidesse. Tüdrukute spordikarjäärid varastatakse. Koolides õpetatakse lastele, et nende keha on viga, mida saab „parandada“ skalpelliga nüsides. Ja ÜRO komitee, mille liige on Marianne Mikko, ei suuda öelda, et see on vale.
See ei ole delikaatsus. See on argus ja naiste ning laste reetmine. EKRE on alati seisnud selle eest, et Eesti poliitika peab põhinema tegelikkusel, mitte globaalsetel ideoloogilistel fantaasiatel. Sugu on olemas. Naine on naine. Lapsi ei tohi sandistada. Kes seda eitab, see ei kaitse nõrku – ta ohverdab nad oma võika maailmavaate altaril.
Marianne Mikko intervjuu ei ole lihtsalt halb esinemine. See on dokument, mis tõestab, kui sügavalt on globalistlik eliit hullusest ja perverssustest läbi imbunud. Aeg on lõpetada nende organisatsioonide rahastamine ja tuua Eesti tagasi terve mõistuse teele. Kanapimedus peab lõppema, enne kui sellest saab meie laste sandipõlv. Kanapimedad kanaemad on julgeolekuoht.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.07.2026