Kas teil on ka vahel tunne, et olete sattunud halba komöödiafilmi, mille stsenarist on täielikult mõistuse kaotanud? Mina igatahes olen. Äsja selgus rabav uudis: riiklikud ametkonnad ja ilmahuvilised valisid suure hääletuse tulemusel välja „aasta ilmasündmuse“. Ja trummipõrin… võitjaks kuulutati külm ja kuiv talve algus.
Palju õnne meile kõigile! Me suutsime seda. Me elasime põhjamaal üle talve, kus oli külm.
Kui te praegu korraks arvuti tagant akna poole vaatate, siis tõenäoliselt küsite endalt: millega need inimesed seal ametites üldse tegelevad? Kas järgmisena hakkame hääletama selle üle, kas sügisel lehtede langemine oli piisavalt dramaatiline või kas kevadine märtsikelluke väärib elutööpreemiat? Tundub, et tänapäeva kliimaametnikel ja meedial on igavusest tekkinud vajadus hakata tavalisele loodusele medaleid kaela riputama.
Aga asi läheb veel paremaks. Siit koorub välja tõeline intellektuaalne tippsaavutus ja loogika meistriklass.
Aastaid on meile igast tuutust ja pasunast puhutud ühte ja sedasama juttu: planeet põleb, globaalne soojenemine keedab meid elusalt ja kohe-kohe on suusad meil igaveseks kuuris roostes, sest lund ja külma enam ei tule. Meid pannakse maksma automakse, CO2-kompensatsioone ja ähvardatakse maailmalõpuga. Ja mis siis juhtub? Tuleb üks täiesti tavaline, korralik, karge ja kuiv põhjamaa talv. See, mida meie vanaisad nimetasid lihtsalt „talveks“.
Aga mida teeb kliimamullis elav seltskond? Nad ei ütle, et „näed, mudelid panid natuke võssa“. Oh ei! Nad korraldavad hääletuse, teevad sellest riikliku tähtsusega „ilmasündmuse“ ja serveerivad seda kui järjekordset anomaaliat. Kuidas saab üheaegselt karjuda maailma kuumenemise pärast ja samal ajal plaksutada vaimustusest selle üle, et kraadiklaas näitab miinuskraade? Reegleid muudetakse lennult: kui on soe, on see kliimakriis; kui on külm, on see ikkagi kliimakriis, aga lihtsalt „ekstreemne ilmasündmus“, mis vajab diplomit.
Tegelikult on kogu selle ilmatseremoonia taga palju lihtsam ja proosalisem reaalsus: klikid ja eelarved. Portaalid vajavad paanikat ja suuri pealkirju, sest tavaline uudis „täna on pilves selgimistega ilm“ ei too ühtegi senti reklaamitulu. Riiklikud agentuurid aga peavad kuidagi tõestama, et nende olemasolu ja maksumaksja raha põletamine on hädavajalik. Mis siis ikka, teeme hääletuse!
Kogu see nali meenutab juba olukorda, kus täiskasvanud inimesed tõstavad käed taeva poole ja imestavad, miks vesi on märg ja miks talvel pimedaks läheb. Me oleme jõudnud punkti, kus täiesti loomulikest loodusprotsessidest tehakse poliitiline ja meelelahutuslik etendus.
Jääme siis põnevusega ootama järgmisi nominatsioone. Ma pakun juba praegu välja järgmise aasta favoriidid: „Aasta Suurim Pimedus Detsembris“ ja „Ootamatu lumekoristuse puudumine Jaanuaris“. Sest kui loogika on kord juba aknast välja visatud, siis miks mitte minna lõpuni välja!
Rainis Lipstok