Viimase aasta jooksul on Eesti meediasse jõudnud mitu juhtumit, kus pensionärid on sattunud pärast telefonimüüki tuhandete euroste elektriarvetega hätta. Tarbijavaidluste komisjon andis õiguse Enefitile. Klassikaline näide: inimene usub müügimehe juttu, et elekter maksab 12–15 senti kilovatt-tunni eest ning arve ei ületa 120 eurot kuus. Mõne kuu pärast tuleb üle 1100-eurone nõue, võlg kasvab ja talvel lülitatakse elekter välja. Tarbijavaidluste komisjon tunnistab, et Enefit oleks pidanud lisatasudest selgemalt rääkima, kuid jätab arved kehtima.
See pole lihtsalt halb müük. See on süsteemne eksitamine, mis toetub laiale propagandale “odavast elektrist”. Müügimehed räägivad mesijutuga vaid energia hinnast, vaikides võrgutasudest, taastuvenergia tasust, varustuskindluse tasust, aktsiisist ja käibemaksust. Need lisad moodustavad tihti palju suurema osa lõpparvest kui “odav” elekter ise.
Tänapäeval odavat elektrit enam ei ole. Rohepoliitika, kohustuslikud tasud ja aastatepikkune investeeringute puudumine on viinud selleni, et tavaline tarbija maksab talvel kergesti 25–35 senti kilovatt-tunni eest või rohkemgi. Müügikõnes lubatud 12 senti on ainult osa lõpphinnast. Kes selle jutu ära ostab, võib sattuda väga ebamugavasse olukorda: pangakonto tühjeneb, püsikorraldused ei kata arveid, koguneb võlg ja lõpuks jäädakse külma kätte.
Eriti julm on see pensionäride suhtes. Nende sissetulek on väike ja fikseeritud. Paljud kütavad oma eluaset elektriga. Kui talvel elekter ära võetakse, ei ole tegemist vaid mugavuse kaotamisega – see on otsene oht tervisele ja elule. Komisjon tunnistas juhtumis, et alalise elukoha ja elektrikütte korral ei tohiks varustust talvel kohe katkestada, kuid paljud eakad ei tea seda õigust või ei julge enda eest seista.
Aus müügimees peaks käituma teisiti. Ta võrdleks kliendi olemasolevat paketti uue pakkumisega ning näitaks reaalset keskmist kuuarvet viimase aasta tarbimise põhjal – mitte ainult senti kilovatt-tunni kohta. Ta selgitaks ausalt kõiki lisatasusid ja seda, kuidas need muutuvad aasta lõikes. Ta ei jätaks muljet, nagu 120 euroga kuus saaks hakkama, kui tegelikkus on 200–300 eurot või rohkem.
Kahjuks on selline ausus harv. Energiamüüjad teavad, et eakad inimesed usaldavad riigile lähedast ettevõtet nagu Enefit ja ei hakka lepingut kohe analüüsima. Nad mängivad inimeste lootusega odavama hinna järele. See on uut tüüpi telefonipettus – mitte otsene vale, vaid pooltõdede ja vaikimiste kunst.
EKRE on korduvalt hoiatanud, et roheajastu ja Brüsseli direktiivid teevad energiast luksuskauba. Pensionärid ja väikese sissetulekuga pered maksavad selle eest kõige rohkem. Me nõuame rangemat järelevalvet telefonimüügi üle, kohustust esitada kirjalik võrdlus olemasoleva ja uue lepingu vahel ning riiklike lisatasude vähendamist just neile, kes on energiavaesuse piiril.
Seniks kehtib lihtne reegel: kui keegi telefonist lubab odavat elektrit, tasub olla väga ettevaatlik. Odavat elektrit Eestis enam ei ole. Kes selle unelmaga kaasa läheb, võib lõppeda võlgades, külmas ja pimeduses. Riik peab kaitsma oma inimesi, mitte jätma neid tükitööst elavate müügimeeste ja hingetute energiagigantide meelevalda.
Samal teemal: viimati 20.07.2026 “Äripäevas”, “Pensionär jäi 1200-eurose elektriarve tõttu vooluta”.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.07.2026