Pärast jalgpalli maailmameistrivõistluste lõppu on jälle välja tulnud hulk õrnahingelisi kommentaatoreid, kes asuvad jalgpalli maa sisse tampima. Argentiinlased on nüüd jõhkardid, luuserid ja nutavad nagu eided. Justkui ei oleks jalgpalli kunagi eksisteerinud ilma vastaste mahaniitmise, küünarnuki hoopide, näkku sülitamise ja piiripealse taktikata. See imestus on naeruväärne. Jalgpall on alati olnud füüsiline, kirglik ja meestele omane võitlusala, kus peale puhta tehnika loeb ka tahe, nutikus ja valmisolek vastast murda.
Finaalis kasutas Argentina küünilist, närvidele mängivat strateegiat. See tekitas vastastes frustratsiooni ja pani paljud moraalitsejad ohkima. Aga kas keegi mäletab, kuidas sama lähenemine oli hiilgavaks relvaks brittide vastu? Ühel päeval on see geniaalne taktikaline meisterlikkus, järgmisel päeval jõhkrus ja ebamehelikkus. Selline kaksikmoraal ei ole loogiline, arukas ega väärikas. See on lihtsalt arulage vaimsete ressursside raiskamine – ebaintellektuaalne tegevus, mis annab häälestatud tundlikele hingedele võimaluse end üleolevana tunda.
Inimkond on siiski arenenud. Jalgpall ei ole Rooma gladiaatorite verine taplus, kus surnuid loeti miljonites ja publik ruigas naudingust. Siin on reeglid, kohtunikud, VAR, meditsiin ja distsiplinaarkaristused. Füüsiline kontakt, duellid ja emotsionaalne surve on osa mängust. Ilma nendeta muutuks jalgpall nüriks nühkimiseks, mida keegi ei vaataks. Just see intensiivsus on teinud sellest maailma populaarseima spordiala. Miljonid inimesed üle maailma tunnevad rõõmu ja valu koos oma meeskonnaga. See ühendab inimkonda ja ühendab ka inimesi loomariigiga.
Sport ei ole moraalifilosoofia seminar. Spordi üle arutlemine, nagu oleks tegu inimõiguste rikkumisega, on naeruväärne. Inimestele meeldib toores ja autentne kirg. Nad tahavad näha, kuidas mehed võitlevad, mitte kuidas nad üksteisele õrnalt tagumikule patsutavad. Kui sulle ei meeldi füüsiline mäng, siis ära vaata. Keegi ei sunni sind. Aga enne kui hakata jalgpalli peale kaagutama ja seda “liiga agressiivseks” tembeldama, tasub vaadata jäähokit.
Hoki on tõeline meeste ala. Seal käib korralik möll, rusikad välguvad, hambad lendavad ja silmaalused saavad vikerkaarevärvi. Keegi ei hakka seal pärast kokkupõrget vastast “hea mängu” eest kallistama. Body check, kepiga löömine ja kaklused on hokis kultuuriliselt aktsepteeritud osa mängust, kuigi reeglite järgi karistatavad. Jalgpall on selle kõrval tunduvalt tsiviliseeritum kontaktspordiala. Muide, jalgpalli peale plaksutavad kõige innukamalt need, kes muidu armastavad rääkida “toksilisest maskuliinsusest”.
Need õrnahingelised kriitikud unustavad, et jalgpall on alati olnud ka taktika ja psühholoogia mäng. Maradona “Jumala käsi”, Marco Materazzi Zidane’i provotseerimine või Argentina ajaraiskamine ja närvidel mängimine on osa samast traditsioonist. See ei ole ballett, vaid elu peegeldus – raske, ebaõiglane, kirglik. Lionel Messi ja tema kaaslased ei jõudnud finaali ainult jalaga, vaid ka tahte ja nutikusega. Seda ei tohi maha teha ainult seepärast, et keegi tundis end ebamugavalt.
Eesti konservatiivne mõte on alati austanud tugevust, vastupidavust ja traditsiooni. Me ei pea muutma spordiala mingiks pehmeks turvaliseks ruumiks, kus keegi ei tohi kaotada ega saada haiget. Jalgpall on vaimustav just sellisena, nagu ta on – karmi, ausa ja täis kirge. Kes tahab midagi pehmemat, vaadaku iluuisutamist või maleülekandeid. Aga ärgu rikutagu teistele naudingut oma ülitundliku moraliseerimisega.
Jalgpall jääb. Sest see ei ole lihtsalt mäng. See on meeste maailm, kus ikka veel loeb jõud, tahe ja oskus võita. Progress ei tähenda kõige tugevama tugevamate ja julgemate eemaldamist. Progress tähendab, et Spartacuse asemel on Messi. Aga reeglid ei tee ja ei tohigi teha meeste mängust lasteaeda.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.07.2026