Kas suitsetamine põhjustab kopsuvähki? Või kas nikotiinisõltuvus tekibki kergemini nõrgema tervisega inimestel, kellel on juba iseenesest suurem tõenäosus elu jooksul kopsuvähki põdeda? Juba 18. sajandi lõpus täheldasid arstid, et piibutubaka tarbijatel kipuvad esinema suu- ja huulevähk palju sagedamini kui mittesuitsetajatel.
Sellegipoolest hakkas alles 1950. aastate lõpus laiemas teadlaskonnas levima arusaam, et tubakas põhjustab kopsuvähki. See asendas mõtteviisi, et tubaka tarbimine ning kopsuvähk on mõne kolmanda varjatud tunnuse mõju: näiteks inimese nõrk tervis või kehvad geenid.
Kuidas leiti, et just suitsetamine on see, mis põhjustab otseselt inimese tervise allakäiku? Näiteks uuringutega, kus avastati, et inimestel, kes suitsetamise lõpetasid, muutus tervis märkimisväärselt paremaks.
Eestis on Statistikaameti andmetel 2025. aasta seisuga meeste keskmine brutotunnitasu 13,0 eurot ning naistel 11,4 eurot, st sooline palgalõhe on 12 protsenti. Kas tegu on iganenud seksistlike maailmavaadete järelmõjuga või on tegu kahetsusväärse faktiga, et naised lihtsalt ise valivadki madalama palgaga töökohti tihedamini kui mehed? Kas naiste lühema karjääriredeli põhjustab ajale jalga jäänud seadustik või naiste füsioloogia?
“Majanduslikult kõige otstarbekam viis”
Kapitalistlikus ühiskonnas kirjeldab ametikoha palk töötaja väärtuslikkust tööandjale. Lihtsustamiseks piirdume hetkel erasektoriga. Kasu, mida erasektori tööandja konkreetselt ametikohalt saab või vähemalt ootab, on kindlasti suurem kui palk, mida ta sellel ametikohal töötajale pakub – vastasel juhul poleks tal põhjust seda inimest tööl hoida. Mida kõrgem on palk, seda suurem on kasu tööandjale ja vastupidi – kui kõrge palgaga töötaja peaks mingil põhjusel töölt lahkuma, kannatab tööandja suuremat kahju.
Statistikaameti andmetel moodustavad isad 2024. aasta seisuga jagatava vanemapuhkuse kasutajatest pisut alla 20 protsendi. Nagu kirjutavad Eesti rahvastikuteadlased Sanan Abdullayev ja Allan Puur oma värskes uuringus, kasutavad vanemapuhkust suurema tõenäosusega isad, kelle palk on lapse ema omast märkimisväärselt suurem. Seejuures teenib isa tihtilugu hüvitist ja käib tööl edasi, samal ajal kui ema lahkub töökohalt ning jääb lapsega koju.
Kui tööandja seda uuringut näeb, tekib tal küsimus, miks ta peaks palkama kõrgele ametikohale kahe eri soost, aga muus mõttes samaväärse kandidaadi vahel valides naissoo esindaja? On ju naise puhul tõenäolisem, et mingil hetkel lahkub ta sellelt kõrge palga ehk suure kasuteguriga töökohalt tükiks ajaks vanemapuhkusele. Kui sellel kohal töötab aga mees, siis isegi kui ta vanemahüvitise välja võtab, on üsna hea väljavaade, et ta jätkab töötamist ilma tööandjat kahjustavate tööpausideta.
See tähendab, et vähemalt aktsiaseltsidena tegutsevad ettevõtted on sunnitud eelistama konkreetsele töökohale mehi, mitte naisi. Nimelt on aktsiaseltside juhatus “kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil“. Teisisõnu peavad nad maksimeerima ettevõtte tulusid ning minimeerima kahjusid: seega palkama mehi ning loobuma naistest. Kui nad seda ei tee, eiravad nad oma kohustusi oma aktsionäride ees ja rikuvad seega seadust.
Rootsi isapuhkuse näide
Aasta 2016 andmete seisuga on tööhõive Rootsi naiste seas ligi 80 protsenti, mis on Euroopa suurim. Rootsis on ka üks maailma kõige kõrgematest isapuhkuse välja võtmise määradest: üheksa isa kümnest kasutavad isapuhkust ning seda keskmiselt kolm–neli kuud. Nagu ka Eestis, ei võta samas OECD riikides keskmiselt 80 protsenti isadest üldse isapuhkust välja.
Seejuures enne 1995. aastat oli Rootsis isapuhkust välja võtnud isade osakaal umbes kuus protsenti, vaatamata asjaolule, et võimalus oli neil juba aastast 1974. Nimelt 1995. aastal võimaldati isadele kuuajaline lapsepuhkus, mida ei ole võimalik lapse emale üle kanda. 2002. aastal suurendati selle pikkus kahe kuuni ning 2016. aastal kolme kuuni. Kui sarnane seadus võeti vastu Islandil ja Lõuna-Koreas, mitmekordistus nendes riikides lapsepuhkust võtvate isade arv ja/või välja võetud puhkuse pikkus.
Ühes 2010. aasta Rootsi uuringus leiti, et ema tuleviku sissetulek suurenes keskmiselt seitsme protsendi võrra iga kuu eest, mida lapse isa lapsepuhkust võttis. Seda võib põhjendada asjaolu, et isad, kes lapsepuhkust võtavad, kipuvad ka tulevikus ennast rohkem kaasama oma lapse kasvatamisega. Nii vabastavad nad emasid sellest nähtamatust töökoormusest, mis neid meestest rohkem koormab.
Pilk ajalukku
Lõpuks arutleme küsimuse üle: kas naised äkki väärivadki ikkagi madalamat palka, kuna nende töö tulemused on kehvemad? See võiks näiteks ühe põhjusena selgitada Ameerika Ühendriikide 1950.–2000. aasta rahvaloenduse andmetest avanevat pilti. Sealt nähtub, et kui naiste osakaal meeste ülekaaluga valdkonnas suureneb, kipuvad palgad selles valdkonnas langema ning sama juhtub selle valdkonna üldise lugupeetavusega.
Enamikul 20. sajandist ei mänginud New Yorki Filharmooniaorkestris peaaegu mitte ühtegi naist. 1970. aastatel hakkas äkitselt naiste osakaal uute orkestrisse värvatute seas jõudsalt kasvama: 1980. aastate alguseks oli uute liikmete seas naiste osakaal 50 protsent. Praeguseks on aga New Yorki Filharmooniaorkestri koosseisust 45 protsenti naised. Mis juhtus: kas naised õppisid 1970. aastatel esimest korda instrumente mängima?
Juhtus see, et New Yorki Filharmooniaorkestri värbamisprotsess muutus meritokraatseks. Nimelt peale ühte 1970. aastate kohtuasja paigaldati orkestrisse värbamisettemängude ajal värbamiskomisjoni ja ettemängija vahele kuliss. Tööandja ei näinud enam, kas mängija on mees või naine, vaid pidi tööotsija värbamise otsuse tegema vaid oskuste põhjal.
Siiski ei ole naiste tööhõive suurendamine täielik lahendus võrdsuse suunas liikumiseks. Nimelt on mitmetes uuringutes leitud, et kui naised sisenevad tööturule ja suurendavad seega oma tasustatud töötundide arvu, ei suurenda mehed tingimata selle tõttu tööaega, mida nad kulutavad kodus nende tööde tegemiseks, mis varem olid vaid naise vastutus.
Naised hakkavad sel juhul rohkem tööd tegema, suurema kogutöötundide arvuga kui mehed – nad lihtsalt ei saa osade tundide eest palka. Keegi peab ju ometi vastutama lastekasvatuse ja eakate vanemate eest hoolitsemise, söögitegemise ja -ostmise, koristamise ja kodutööde ja arstivisiitide eest.
Niisiis viitavad asjaolud, et naised on hoopis keskmiselt võimekamad kui mehed, mitte vastupidi. Vähemalt on nad hakkama saanud, tehes rohkem tööd väiksema rahasumma eest.
Mehed, võtkem vastutus
Kas suitsetamine põhjustab kopsuvähki, või on nendevaheline statistiline seos ammendavalt põhjendatav suitsulembeste nõrgema tervisega? Kas naiste orkestrisse värbamist tugevalt välditakse, või ongi nad kehvema viisipidamise ja ebakindlama käega? Kas naisi diskrimineeritakse värbamisel ja ametikõrgenduste määramisel, või valivadki nad ise madalama palgaga töökohad?
Need on matemaatilises mõttes identsed küsimused. Praktikas on neile vastuse leidmine väga erinev, aga Rootsi edukas kogemus “kohustusliku” isapuhkusega näitab, et on lootust liikuda sellise ühiskonna poole, kus palgalõhe küsimus saab kunagi samuti vaid üheks minevikus ravitud haavaks.
Kui see ei tööta, võiksid ka Eesti naised kaaluda Islandi nn pika reede ülevõtmist. Nimelt kuulutas ÜRO 1975. aasta naiste aastaks. Islandi viis suurimat naisorganisatsiooni panid kokku komisjoni, kes otsustas, et selle markeerimiseks korraldavad Islandi naised 24. oktoobril 1975 streigi. Nad ei läinud tööle, ei teinud süüa, ei käinud poes, ei koristanud, ei tegelenud lastekasvatusega.
Islandi naistest võttis streigist osa 90 protsenti. Kui nüüd Islandi mehed pidid esimest korda silmitsi seisma naiste nähtamatuks jäänud tööga ning sellega ise hakkama saama, olid sellel kaugele ulatuvad tagajärjed. Aasta hiljem võeti Islandil vastu soolise võrdsuse seadus, viis aastat hiljem sai Islandil maailmas esimesena demokraatlikult valitud naissoost riigipeaks Vigdís Finnbogatóttir.
Island oli 2025. aastal kuueteistkümnendat korda järjest Maailma Majandusfoorumi Globaalse Soolõhe Indeksi tipus, olles Maailma Majandusfoorumi hinnangul 92,6 protsenti soovõrdne.
Eesti on samuti heal positsioonil: meil on tabelis 11. koht soovõrdsusega 79,9 protsenti. Sooliselt kõige ebavõrdsem seis on parlamendisaadikute seas, kellest 29 protsenti on uuringu koostamise seisuga naised. Samuti oli kehvem seis möödunud 50 aastal valitsenud riigipeade sugudega. Kesies seisus on ka naiste – sama töö eest saadud – palk, naiste sissetulek ning naiste osakaal seadusandjate ja kõrgetasemeliste ametnike ja juhtide seas.
Eestis peaksime niisiis soolise võrdsuse saavutamiseks tegelema palgalõhe ja ametikõrgenduste tasakaalustamisega. Me peame muutma nägemust naistest kui ainuvõimalikest lapsekasvatajatest ja kaasama ka mehed selle tööotsijate kontingendi sekka, kes peale värbamist suure tõenäosusega lapse saamisel lapsepuhkusele lähevad. Selleks peame aga meie, Eesti mehed, vastutust võtma oma laste eest ja oma laste emade nimel.