Soome mees Jarkko on omandanud ulatusliku töökogemuse ja kaks kõrgharidust ning õppinud viit keelt: soome, rootsi, inglise, prantsuse ja vene keelt.
Nüüdseks on see sotsiaalteaduste magister olnud kuus kuud töötu tööotsija, vahendab Iltalehti.
Nooruses unistas Jarkko tööst diplomaadina välisministeeriumis.
Pärast politilise ajaloo magistrikraadi omandamist 1998. aastal leidis ta enda sõnul kohe tööd. Talle avanesid uksed välisministeeriumis, kuid diplomaatilise ametikoha asemel asus ta tööle ministeeriumi kommunikatsiooniosakonnas.
Kui tema tähtajaline tööleping 2000. aasta alguses lõppes, siirdus ta erasektorisse kommunikatsioonikonsultandiks.
2000ndate aastate alguses töötas Jarkko sellistes organisatsioonides nagu Finnfacts – Soome Tööstusliidu toetatud üksus, mille ülesandeks oli luua ja edendada Soome ettevõtluse ja tööstuse positiivset mainet.
Seejärel viis karjääritee ta kulissidetagusesse rolli Olkiluoto 3 tuumajaama projektis, kus ta töötas taas kommunikatsioonijuhina – seekord jaama ehitava Prantsusmaa ettevõtte Siemens-Framatome heaks.
Kui kurikuulus projekt raskustesse sattus, läks kommunikatsiooni eest vastutamine üle tuumajaama ehitajale endale ning Tuomineni töösuhe lõppes.
Järgnevat kümnendit iseloomustasid vahelduvad tähtajalised töölepingud ja periooditi esinenud töötus.
Jarkko on oma karjääri jooksul kahetsenud üht otsust.
2015.aastal otsustas ta müüa oma korteri ja kasutada saadud raha Šveitsis hotellinduse õppimiseks – see valdkond oli teda oma rahvusvahelise iseloomu tõttu alati paelunud. Tema sõnul maksis õpe 100 000 eurot.
Pärast õpingute lõpetamist 2017. aastal töötas ta hotellides Londonis, Ahvenamaal, Lapimaal ja Helsingis.
Ta pesi nõusid, teenindas kliente, töötas vastuvõtuletis ja aitas konverentse korraldada. Siiski ei õnnestunud Jarkkol saada oma haridustasemele vastavat juhi ametikohta.
„Mingil hetkel mõistsin, et hotelli juhtimine on üsna lihtne ja suuresti operatiivset laadi töö – olenemata sellest, kus maailma nurgas sa viibid,” räägib ta. „Seetõttu imestan, miks hotellikoolid üldse eksisteerivad. See töö ei nõua akadeemilist kraadi.”
Pärast seda tõdemust suundus Jarkko suurtes rahvusvahelistes ettevõtetes klienditeeninduse valdkonda.
Kui ta COVID-19 pandeemia tõttu taas tööta jäi, naasis mees Soome ja hotellindusse mõnevõrra käänulist teed pidi. Ta kandideeris juhtivatele ametikohtadele, kuid sattus tööle uksehoidjana.
Eelmise 2025. aasta sügisel läbis Jarkko töövahendusfirma korraldatud jätkusuutlikkuse aruandluse koolituse – see viis tähtajalise praktikani – mida toetati palgatoetusega – ühes tööstusettevõttes, selgitab ta.
Praktika lõppes jaanuaris ja sellest ajast peale on ta uut tööd otsinud.
Jarkko on jaganud ametikohad, millele ta kandideerib, kolme klassi: A, B ja C.
A-klass hõlmab tema eelistatumaid rolle, näiteks kommunikatsiooni ja diplomaatia ametikohti, aga ka ürituste, näiteks konverentside korraldamisega seotud töökohti. Need ametikohad on aga kõige vähem saadaval – moodustavad hinnanguliselt 20 protsenti tema kandideeritavatest ametikohtadest – ja konkurents neile on tihe.
B-klass hõlmab turismisektori töökohti, näiteks ametikohti hotellides või ettevõtetes, mis edendavad turismi Soomes. Jarkko sõnul moodustavad need umbes poole ametikohtadest, millele ta kandideerib.
Ülejäänud 30 protsenti kuulub C-klassi. Jarkko sõnul kandideerib ta neile ametikohtadele puhtalt vajadusest – lihtsalt selleks, et oleks midagi teha ja raha teenida. Ta kirjeldab C-klassi rolle kui „lihtsad tööd”, näiteks nõudepesu või pargihooldustööd.
Jarkko peab mitmekülgset töökogemust eeliseks, kuna see võimaldab tal kandideerida väga erinevatele ametikohtadele.
„Kuid suurim probleem on see, et ma ei vasta täielikult ühegi konkreetse ameti nõuetele. Sageli jääb puudu mõnest väikesest oskusest või teadmisest ning eelistatakse kandidaati, kes sobib ametikohale ideaalselt,” sõnab ta.
Samuti leiab ta, et kõrgharidus ei pruugi tööotsingutel alati eeliseks olla.
„Kui kandideerin näiteks nõudepesijaks, vaadatakse mind imestusega ja küsitakse, miks ma sinna üldse pürgin. Selgitus, et tahan lihtsalt tööd teha ja raha teenida, ei aita. Alati oodatakse mingit erilist lugu – näiteks et see on mu unistuste töö ja tunnen selle konkreetse ameti vastu suurt kirge.”
Jarkko ütleb, et mõistab tööandjate kõhklusi: nad kardavad palgata inimest, kes võib lahkuda kohe, kui avaneb võimalus töötada oma erialal.
„See aga ei tähenda, et teeksin tööd halvemini. Igaüks arendab oma karjääri ja liigub loomulikult edasi, kui leiab parema ametikoha,” tõdeb ta.
Kuus kuud kestnud tööotsingute jooksul on Jarkko pääsenud kahele vestlusele: ühele Norras asuvasse luksushotelli ja teisele Rootsis asuvasse tavapärasemasse hotelli.
Rootsi hotellist on ta juba äraütleva vastuse saanud. Norrast pole seni veel mingit teadet tulnud.
Tagasi vaadates oma karjäärile tunneb jarkko, et oleks võinud asju teisiti teha.
„Isegi tehisintellekt peab minu CV-d väga ebatavaliseks. See sisaldab palju huvitavaid elemente, aga ka palju killustatust,” tunnistab ta.
„Olen alati vastu võtnud iga töö, kuhu mind on tööle võetud. Võib-olla poleks ma pidanud seda tegema,” arutleb ta.
Jarkko kahetseb, et ei oodanud toona kommunikatsioonivaldkonnas uute võimaluste tekkimist, vaid otsustas selle asemel kohe lihtsamate tööde kasuks.
„Toona kuulusin kõrgemasse keskklassi või midagi sellist, kuid nüüd olen põhjas ja elan toimetulekutoetusest. Ma ei saa endale suurt midagi lubada,” lausub ta.
Vaatamata rahalistele raskustele on Jarkko jaoks kõige suuremaks koormaks vaimne pinge.
„Tööotsing ise polegi see kõige raskem osa, vaid pigem pidevalt kuhjuvad äraütlevad vastused,” sõnab ta.
Tööhõiveamet nõuab töötutelt tööotsijatelt nelja töökohale kandideerimist kuus. Jarkko aga ütleb, et saadab kuus keskmiselt 20 avaldust.
Jarkko arvates on töötuse juures kõige hullem tunne, et ollakse kasutu.
Ta alustas doktoritöö kirjutamist 2005. aastal, mil ta töötas ettevõttes Finnfacts. Ta sooviks tööga jätkata, kuid tööturuamet keelas selle toetuste kaotamise ähvardusel.
Jarkko ütleb, et ta võeti vastu ka kultuuripärandi magistriõppesse, kuid tööturuameti hinnangul ei vii seda valdkonda puudutav haridus tööle, mistõttu ei lubata tal ka seda õppida.
Jarkko peab ekslikuks levinud arvamust, nagu oleksid töötud laisad.
„Ma pole kohanud ühtegi töötut, kes oleks laisk ega tahaks tööd teha. Meie, töötute seas, on vaid tühine osa selliseid logelejaid või inimesi, kes on töötud elustiilivaliku tõttu,” lausub ta.
Jarkko näeb töötuses suurt sotsiaalse tõrjutuse ohtu.
„Teisalt on kummaline rääkida tõrjutusest [kui passiivsest seisundist]. Minu jaoks tundub see pigem aktiivse tõrjumisena – ühiskonnast kõrvalejätmisena,” sõnab ta.
„Lisaks tekitatakse sinus süütunnet poliitikute avalduste ja artiklite kommentaariumite kaudu, kus inimesed kirjutavad töötute kohta tõeliselt kohutavaid asju,” märgib ta.
Jarkko ütleb, et on saanud läbimõtlematut ja empaatiavaest tagasisidet ka oma lähiringkonnalt – inimestelt, kes tema sõnul on ise heal järjel.
„Olen pidanud taluma isegi pilkamist selle pärast, et mul on varem olnud head töökohad, kuid nüüd olen sellises olukorras. Tundub, et nad peavad minu töötust minu enda süüks – justkui oleksin olnud kuidagi keeruline inimene,” tõdeb ta.
Jarkko sooviks, et tööandjad rakendaksid töötute palkamisel positiivset diskrimineerimist. „Töökoht on töötule tohutu kingitus ja see tänulikkus peegeldub ka tema tehtavas töös.”