Euroopa Kohus jättis jõusse Hispaania More amnestiaseaduse Kataloonia separatistidele. See on klassikaline näide tänapäeva Euroopa poliitilisest kultuurist: vasakpoolne valitsus ohverdab õigusriigi ja riikliku ühtsuse, et võimul püsida. Pedro Sánchez sõlmis tehingu nendega, kes 2017. aastal üritasid Hispaaniat lõhestada. Nüüd kinnitab Brüsseli kohus, et selline „leppimine“ on ELi õigusega kooskõlas. Separatistide võit, sümboolne võit Sánchezile ja moraalne kaotus Hispaaniale.
Samas on küsimus keerulisem, kui esmapilgul tundub. Jah, ka Eesti on olnud separatistlik jõud mitmes impeeriumis. Meie esivanemad võitlesid Vene keisririigi ja Nõukogude Liidu vastu ja vabaduse eest. 1918. aasta ja 1991. aasta iseseisvus ei olnud kellegi kingitus, vaid rahva tahe pärast aastakümnete pikkust rõhumist. Ilma separatismita jooksime me kirsasaapa säärest vodkat.
Eesti oli riigita rahvas, kellel oli keel, kultuur, ajalugu ja tahe riigiks saada. Selles mõttes on katalaanid sarnases olukorras – nad on vana Euroopa rahvas oma keele, identiteedi ja institutsioonidega. Filosoofiliselt on küsimus õigustatud: kas katalaanid on esindamata rahvas, kellel on õigus enesemääramisele? Või on tegemist lihtsalt Hispaania More regiooni eripäraga?
Hispaania More on muutunud tugevalt vasakpoolseks, „sotsialismileeri“ riigiks. Sánchezi valitsus toetub radikaalsetele vasakjõududele, feministidele, rohelistele ja separatistidele. Sellisest riigist eraldumine võib paljudele mõistlikele inimestele tunduda igati loogilise lahendusena ka ilma separatismita. Kataloonia on majanduslikult tugev, maksud voolavad Madridi ja vastutasuks saadakse lillaroosat ajupesu. Ometi ei saa separatismist rääkida üheselt.
Tänapäeval näeme teist tüüpi separatism – Donetski ja Luganski mudel. See ei ole esindamata rahva tahe, vaid välise jõu hübriidsõja tööriist. „Rahvavabariigid“ on Kremlist juhitud fiktsioon, millega õigustatakse agressiooni ja territoriaalset annekteerimist. Eestis on sama narratiivi kasutatud strateegilise kommunikatsiooni relvana: räägitakse „Narva rahvavabariigist“, et eestlasi hirmutada. Tegelikult sellist vabariiki ei ole. Küll on olemas slaavlaste viies kolonn – integreerumata venekeelne kogukond Ida-Virumaal, kelle seas levib Kremli propaganda ja lojaalsus „venemaalastele“, mitte Eesti riigile. See on reaalne oht.
Euroopa poliitiline kultuur on läbinisti vastuoluline. Ühelt poolt moraliseeritakse väikeste rahvaste õiguste üle, kuid need, kes oma õigust taga ajavad, pannakse loomulikult 13 aastaks vangi, aga kuna poliitvangide ühiskondlik mõju on suur, siis antakse neile amnestia ja seda tunnustatakse ka üleliidulisel areenil. Kui Eesti oleks 1991. aastal kuulutanud välja iseseisvuse pärast ebaseaduslikku referendumi ja seejärel saanud Kremlilt amnestia, oleks see olnud parajalt piinlik. Meie tee oli õiguspärane – Kongress, referendum, õiguslik järjepidevus ja mehine laulujoru.
Katalaanide puhul jääb küsimus isegi enam kui filosoofiliseks. Nad on kultuurne rahvus, kellel on tugev identiteet: Antoni Gaudí, Joan Miró, Salvador Dalí ja Xavi Hernández – võiksid kõlada meilegi tuttavalt. Separatismil on lai kandepind, muidu poleks vaja nendega diile teha. Kuid 2017. aasta ühepoolne tegevus ja hiljem Sáncheziga sõlmitud tehing näitavad, et tegemist ei ole puhta enesemääramisega, vaid poliitilise sobinguga. Õigusriik nõuab, et seadused kehtiksid kõigile. Aga nad ei kehti enam ammu, ei siin ega mujal.
Eestile on see hea õppetund. Meie rahvuslik konservatism peab ütlema selgelt: rahvaste enesemääramisõigus on olemas, kuid see ei tohi muutuda välise jõu hübriidsõja tööriistaks ega vasakpoolseks võimumänguks.
Teiselt poolt rahvas, kes ei suuda end riigina kehtestada, jääbki riigita. Eesti suutis. Mõneks ajaks. Seda teed peaksid teisedki eeskujuks võtma – parem pool muna kui tühi koor. Ja minu isiklik arvamus on, et ka euroliidust tuleb välja astuda, mida varem, seda parem.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 16.07.2026