Poliitilisest kõnepuldist kuuleb juba aastaid ühte ja sama väidet: Rail Baltica on Eesti julgeoleku alustala. Meile räägitakse lugusid sellest, kuidas Euroopa standardlaiusega raudtee toob liitlastankid kohale sekunditega. Kui aga vaadata Eesti geograafilist kaarti ja reaalset sõjalist strateegiat, on jutt Rail Baltica sõjalisest asendamatusest eluvõõras fantaasia ja puhtakujuline Brüsseli ametnike PR-projekt.
Kontsakingad vs. kindraliõlakud: Kes teab sõjast rohkem?
Selle projekti juures tuleb esitada üks põhimõtteline küsimus: kes teab sõjast ja taktikast rohkem? Kas lahinguvälja reaalsust tundvad kõrged kindralid ja ohvitserid või Euroopa Liidu klaasist paleedes, mugavates tugitoolides kontsakingade klõbinal arvuti taga istuvad ametnikud?
Vastus on iseenesestmõistetav, kuid poliitiline eliit eelistab kuulata Exceli-tabeleid ja poliitilisi direktiive, mitte mehi, kelle ülesanne on kriisiolukorras reaalselt riiki kaitsma hakata. Kaitseväe juhtkond on otse välja öelnud, et lahinguvälja vaatevinklist on see trass ülikõrge riskiga, kergesti haavatav ja selle üüratu maksumus ei ole militaarselt põhjendatud.
Sõjaväelased teavad, et hajutatud maanteedevõrk, mobiilsus ja varitsusvõimekus on kaitseks tõhusamad kui üks hiiglaslik fikseeritud raudteetamm. Kuid poliitkoridorides kaalub ametnike soovunelm reaalse rindekogemuse üles.
Suur rahuaja illusioon: rongid on mõeldud vaid õppusteks
Poliitikud armastavad maalida pilti sellest, kuidas keset lahingumöllu saabuvad rongid tuhandete liitlassõdurite ja tankidega otse rindele. See on absurd. Reaalsus on see, et liitlasväed tuuakse seda raudteed pidi siia vaid rahuajal ja õppustele.
Rahuajal, kui taevas on puhas ja keegi ei pommita, on rongiga mugav tehnikat liigutada. Sõda ei hüüa aga tulles ja vaenlane ei jää ootama, kuni Brüsseli ametnikud logistikaplaane allkirjastavad. Hetkest, mil algab reaalne konflikt, muutub raudtee kasutamine võimatuks. Idee, et me ehitame mitme miljardi eest raudteed selleks, et kord aastas liitlasvägesid Kevadtormile sõidutada, näitab ilmekalt, kui kaugel on otsustajad reaalsest kriisivalmidusest.
Geograafiline reaalsus: idanaabri laskeulatuses asuv kitsas koridor
Vaadake Eesti geoloogilist ja geograafilist kaarti. Me oleme kitsas, piklik maariba Läänemere ja agressiivse idanaabri vahel. Tänapäeva reaalne sõjategevus Ukrainas on tõestanud, et raketisüsteemide, ründe-droonide ja liugpommide laskeulatus katab sadu kilomeetreid.
Rail Baltica ei kulge kuskil turvalises Lääne-Euroopa tagalas. See on üksainus, staatiline ja sirge joon, mis on idanaabri tulejuhtidele teada sentimeetri täpsusega juba enne ehituse algust. Sõja puhkemisel ei ole selle raudtee hävitamiseks vaja strateegilist geeniust. See on fikseeritud sihtmärk idpiiri vahetus läheduses, mis lüüakse suurtüki- ja raketitulega rivist välja esimese paari tunniga.
Jutt sellest, et me hakkame keset täiemahulist lahingutegevust vaenlase pideva tule all rööpaid uuesti maha kandma ja parandama, on eluvõõras fantaasia, mis sünnib ainult Brüsseli kohvikutes.
See ei ole võrgustik, see on sihtmärk
Rail Baltica suurim militaarstrateegiline nõrkus peitub sõnas „üks“. Ukrainas, Venemaal või Hiinas toimib raudteelogistika sõja ajal seetõttu, et seal on massiivne, sadadest ristuvatest harudest koosnev tihe raudteevõrgustik. Kui üks sõlm, sild või liin purustatakse, suunatakse rongid ümber teisele, kolmandale või neljandale alternatiivsele trassile.
Eestis ei ole võrgustikku. Meil on üksainus unikaalne magistraal. Kui vaenlane purustab Rail Baltica trassi kasvõi ühestainsast punktist – olgu selleks mõni sild, viadukt või alajaam –, on kogu kallis ühendus hetkega halvatud. Rongid ei saa maanteede või jalaväe sarnaselt metsa vahele ümberpõikeid tegema minna. Üksainus täpne tabamus teeb kogu miljardiprojektist kasutu metalli- ja betoonihunniku, mis ei liiguta ühtegi tanki ega mürsku.
Brüsseli PR-müüt Euroopa rahasüstide nimel
Miks seda julgeolekutrummi siis nii meeleheitlikult taotakse ja rahvale sõjaväelise logistika pähe maha müüakse? Vastus on pragmaatiline ja küüniline: raha ja poliitiline maine. Rail Baltica algne majanduslik tasuvus on ammu kokku kukkunud, ehitushinnad on plahvatuslikult kasvanud ja projekt viibib aastaid.
Et õigustada maksumaksjale selle astronoomilist hinda ja kaubelda Euroopa Liidult välja täiendavaid miljardeid „militaarse mobiilsuse“ fondidest, oli vaja luua emotsionaalne ja ründamatu argument. Julgeolek on selleks ideaalne kilp – kes julgeb vastu vaielda projektile, mis väidetavalt päästab meid sõjast?
Sõjaväelaste loogika on aga hoopis teine: need miljardid, mis maetakse Rail Baltica liipritesse ja betooni, tagaksid reaalse julgeoleku siis, kui need suunataks otse ja kohe laskemoona, keskmaa õhutõrje, rannakaitse ja reaalsete relvasüsteemide hankimiseks. Euroopa Liidu ametnikele on Rail Baltica eelkõige geopoliitiline sümbol ja paberil hästi näiv integratsiooniprojekt. Sümbolite, slaidide ja kontsakingadega aga sõda ei võideta.
Tulevikus võib Rail Baltica pakkuda mugavusteenust reisijatele, kuid Eesti riigi strateegilist sõjalist julgeolekut see raudtee ei taga. Riigi reaalne kaitsevõime tugineb relvadele, moonale ja meestele, mitte idapiiri vahetus läheduses asuvale haavatavale taristule.
Rainis Lipstok