Tarbeesemena kuluvatest droonidest märksa väärtuslikum on Kasuki sõnul neid juhtiv inimene ehk droonipiloot. Piltlikult öeldes droon ilma juhita ei lenda. Eriti väiksematel ründedroonidel peab juhtimispunkt olema aga masinale endale enamasti küllaltki lähedal. “Kui juhtimispunkti ei ole, pole võimalik droonidega selliseid lähedasi operatsioone sooritada,” selgitab Kasuk.
Oma lõputöös pakkus ta nüüd välja tarkvararaadiol põhineva süsteemi, mis võimaldab mehitamata õhusõiduki abil raadiosaatjaid reaalajas positsioneerida. Ta katsetas oma lahenduse töökindlust nii auto kui ka drooni pardal. “Lõppkatsetus näitas, et süsteem töötab, kuid lõputöö käigus valminud seade ei ole veel praegusel kujul kasutuskõlblik,” tõdeb Kasuk.
Kust tuleb signaal?
Alan Erik Kasuki loodud droonipuldi tuvastamise süsteem kasutab tarkvararaadio tehnoloogiat. Viimane ei erine tavalisest raadiost pealtnäha kuigivõrd, ent võimaldab signaali tarkvara tasandil rohkem töödelda ja filtreerida. Seetõttu on tarkvararaadiot kergem vastavalt vajadusele ümberprogrammeerida. “Tehnoloogia mu lahenduse juures pole midagi väga uudset. Pigem on mingil määral uus selle kasutusviis ja minu pakutud väike kulu,” selgitab Kasuk.
Täpsemalt paneb tema pakutud lahendus vaenlase droonijuhi puldi ehk raadiosaatja asukoha paika selle kiiratava signaali järgi. Selleks kasutab Kasuki lahendus faasimeetodit ehk jälgib, mis nurga alt raadiosaatja signaal kohale jõuab. “Kasutan oma töös kahte antenni. Kui signaal jõuab antennidesse veidi erineval ajal, on selle põhjal võimalik välja arvutada nurk, kust signaal tuleb,” täpsustab ta.
Oma töös kinnitas Kasuk droonipulte tuvastva seadme omakorda drooni külge. “See võimaldab liigutada seadet eri punktide vahel ja koguda nurki erinevatest asukohtadest,” põhjendab ta. Eri punktidest kogutud info tähendab, et droonipuldi asukoht saab selgeks suundade ehk asimuutide lõikumist vaadates: signaali asimuutide lõikumispunktide põhjal arvutatakse puldi kõige tõenäolisem paiknemiskoht.
Tudengitööd kui riigikaitse võimalus
Lõputöö osana katsetas Alan Erik Kasuk enda valmistatud lahenduse töökindlust. Esimestel katsetustel kinnitas ta seadme auto külge ja üritas autoga sõites droonipulti üles leida. “Kogusin andmeid puldi kohta, mis asus auto liikumissuunast kõrval,” täpsustab ta.
Töös kirjeldatud lõppkatsetusel kinnitas ta seadme juba drooni külge. Sel korral kasutas ta päris droonipilooti ja lasi enda droonil teha andmete kogumiseks erinevatel viisidel mitu testlendu. Kuigi süsteem suutis pulti kaardil ligikaudselt positsioneerida, jääb see Kasuki sõnul esialgu pigem idee teostuse (proof of concept) tasandile. “Statistilise analüüsi põhjal on näha, et andmed on väga laiali. Mingisugust kindlat tulemust, mis ütleks, et sellega saab täpselt positsioneerida, ei ole,” selgitab ta.
Teisisõnu vajaks lahendus enne tegelikku kasutuselevõttu üksjagu arendustööd. Eeskätt tuleb drooni liikumist arvestades standardiseerida viisi, kuidas arvutab seade liikumissuunda ja võtab sealt arvutatud nurki. Teisalt ootavad ületamist füüsikalised piirangud. “Näiteks riistvara enda temperatuur ja igasugused elektromagnetilised interferentsid mängivad arvutatud nurga väärtustes suurt rolli,” osutab Kasuk.
Ta ise jääb skeptiliseks, et täpselt sellisena loodud süsteemidel on sõjanduses tulevikku. Samas näeb ta, et riigikaitse ettevõtted mõtlevad sellele suunale ja mingil määral võib see Ukrainas juba kasutusel olla. “Süsteemi plussid on just kulutõhusus ja lihtsus, aga sel on ka väga palju miinuseid. Aeg näitab, kas selliseid süsteeme tuleb laialdaselt kasutusele või mitte,” arutleb ta.
Kuigi tema enda bakalaureusetöö valmis isiklikust huvist ja eraalgatusena, annavad tudengitööd Kasuki sõnul riigile ja eraettevõtetele võimaluse vastata lahendamist vajavatele küsimustele. “Tudengid on siinkohal ressurss. See on sümbioos, kus asutused saavad uurida huvitavat teemat ja tudeng saab samal teemal oma lõputöö sooritatud,” soovitab ta.
Alan Erik Kasuk kaitses informaatika õppekaval bakalaureusetöö “Tarkvararaadiopõhine raadiosaatjate positsioneerimise süsteem mehitamata õhusõidukile” Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas informaatika didaktika lektor Reelika Suviste.