“Artikli keskne idee on see, et pidev kokkupuude kiire ja vähese pingutusega saadavate hüvedega võib muuta seda, kui väärtuslikuna meie aju vaimset tegevust tajub,” selgitas TÜ arvutiteaduse instituudi arvutusliku neuroteaduse ja tehisintellekti kaasprofessor Jaan Aru. Muutuse tulemusena võivad inimesed hakata eelistama tegevusi, mis pakuvad kohest rahuldust. Seda isegi juhul, kui pikaajaliselt oleks kasulikum pühenduda keerulisemale ülesandele.
Teadlased nimetavad niisugust protsessi pingutuse ümberkalibreerimiseks (ingl effort recalibration). Selle järgi ei pruugi väheneda inimese keskendumisvõime, vaid muutub tema sisemine hinnang sellele, kui palju tasub millegi nimel vaimselt pingutada.
Õppimine vajab aega ja pingutust
Autorid kirjeldavad oma artiklis, et inimene teeb pidevalt erinevate tegevuste vahel valikuid, hinnates nende eeldatavat kasu ja nõutavat süvenemist. Kui digikeskkonnad pakuvad kiiresti ja vähese vaevaga uusi stiimuleid, võib see hakata mõjutama inimeste hinnangut pingutusele.
Selle tulemusena võib väheneda valmisolek püsida pikemat aega tegevuste juures, mille tulemused saabuvad aeglasemalt, kuid mille kaudu kujunevad sügavad teadmised ja oskused. Näiteks koolis toimuv õppimine vajab teadmiste ülesehitamist pika aja vältel. Just selline protsess ongi aga ohustatud, kui õppija aju on harjunud saama kiireid infoampse.
Artikli autorid seovad selle nähtuse kahe õppimise seisukohalt olulise strateegiaga. Üks neist on uue info otsimine ja erinevate võimaluste uurimine, teine aga pikaajaline süvenemine ning olemasolevate teadmiste arendamine.
Mõlemad strateegiad on vajalikud, kuid keerukate oskuste omandamine eeldab lõpuks pikemat keskendumist ühele tegevusele. Teadlaste hinnangul võib digikeskkondade kasutamine tuua kaasa olukorra, kus inimene hakkab eelistama pidevat uudsuse otsimist ning süvenemine muutub keerulisemaks.
Laborikatsed pole päriselu
Artiklis pakutakse välja uus teaduslik raamistik, mis aitab seniseid vastuolulisi uurimistulemusi paremini selgitada. Jaan Aru sõnul on küsimus selles, millal ja mille nimel on inimene valmis vaimselt pingutama. “Üks keskne vaidluspunkt digimeedia mõju kohta on olnud järgnev: kui digimeedial on negatiivne mõju, siis miks me ei näe seda eriti katsetes, kus uuritakse tähelepanu või mälu?” arutleb ta.
Tema ja kaasautorite pakutud teooria aitab seda selgitada: laboritingimustes suudavad inimesed tähelepanu hästi hoida. “Digimeedia ei mõjuta niivõrd lühikeste testide täitmist, vaid just pikka keskendumist vajavate tegevuste sooritamist. Just seda mehhanismi soovime tulevikus põhjalikumalt uurida,” sõnas Aru.
Töörühm leiab, et edaspidi tuleks vähem keskenduda küsimusele, kas digimeedia kahjustab vaimseid võimeid. Rohkem tuleks küsida, kuidas see mõjutab inimeste valmisolekut suunata vaimne pingutus õppimisse, töösse ja teistesse pikaajalist keskendumist nõudvatesse tegevustesse.
Uurijad kutsuvad üles seda hüpoteesi kontrollima katsetuslikes, neurobioloogilistes ja pikaajalistes uuringutes. Nii on võimalik paremini mõista, kuidas kujundavad digikeskkonnad inimeste õppimis- ja keskendumisharjumusi.
Uuring ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.