Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri töötajate seas läbi viidud uuring näitas, et vaimne kurnatus kujuneb sageli välja olukorras, kus töötaja peab samaaegselt toime tulema suure töömahuga, väheste rahaliste võimalustega ning pidevalt muutuvate nõudmistega.
Kümne aastase politseistaažiga magistritöö autor Kaarel Raud ütles, et teema sai valitud isikliku kogemuse pinnalt. “See psühhosotsiaalne pool just tuligi võib-olla enda töökogemusest. Siis oligi selline isiklik huvi, et huvitav, kust need pinged tekkida võivad,” selgitas ta. Tema sõnul ajendasid just töö käigus kogetud psühhosotsiaalsed pingetegurid uurima, kuidas vaimne koormus mõjutab politseitöötajate töövõimet ja heaolu.
Uuringus osales küsitluse kaudu 146 inimest, kellest analüüsi kaasas ta 114 täielikult täidetud küsimustikku, lisaks intervjueeris viit töötajat. Tulemused näitasid, et vastajate seas esines nii isikliku, tööga seotud kui ka organisatsiooniga seotud kurnatuse tunnuseid.
Eriti selgelt kerkisid esile organisatsiooni ootuste ja nõudmiste vastuolulisus, liigne töökoormus, töötajate heaolu mittetoetav töökeskkond ning vähene tunnustus. Kõige sagedamini kirjeldasid töötajad üldist väsimust ja emotsionaalset kurnatust, mis viitab sellele, et vaimne koormus on muutunud paljude jaoks püsivaks tööelu osaks.
Kuigi avalikkus seostab politseitööd eelkõige ohtlike sündmustega, näitasid intervjuud, et töötajate rahulolu mõjutab märksa tugevamalt organisatsiooniline pool. Raua sõnul harjuvad politseinikud aja jooksul keeruliste väljakutsete ja kriitiliste olukordadega ning õpivad neid käsitlema töö loomuliku osana.
“Organisatsiooniline pool ongi kõige suurem ja määravam osa,” märkis ta. Tema hinnangul ei tekita pika staažiga töötajatele tavapärased kinnipidamised või keerulised juhtumid enam eraldi stressi, küll aga võivad suured ümberkorraldused, juhtimismuudatused või töökorralduse reformid põhjustada märkimisväärset rahulolematust ja pingeid.
Vähe inimesi
Ühe kõige olulisema probleemina joonistus uuringust välja personalipuudus. Raua sõnul tekitab see omamoodi doominoefekti, kus iga lahkuv töötaja suurendab ülejäänute töökoormust. “Ilmselgena joonistus välja ressursipuudus, mis tekitab nii-öelda doominoefekti, kus töötajate puudumine toob kogu aeg•
•
More koormust juurde allesjäänud töötajatele,” sõnas ta.
Intervjuud kinnitasid sama mustrit, mis ilmnes juba küsitluse tulemustes: töötajad ei seosta vaimset koormust ainult tööülesannete sisuga, vaid ka olukorraga, kus sama töö tuleb ära teha üha väiksema hulga inimestega.
Praktilises töös tähendab see sageli seda, et kõik ülesanded on korraga olulised ning vajavad kiirelt täitmist. Raua sõnul on viimaste aastate muudatused kriminaalmenetluste korralduses suurendanud survet sisetöötajatele, kelle lauale koguneb korraga suur hulk menetlusi. “Nüüd öeldakse, et kõik on tähtis ja kõigega peab korraga tegelema,” kirjeldas ta. Kui ühe töötaja vastutada jääb liiga palju juhtumeid, muutub töökoormus tema sõnul lihtsalt hoomamatuks ning see mõjutab nii töö kvaliteeti kui ka inimese heaolu.
Lisakoormust tekitavad ka vastuolulised ootused. Intervjuudes kirjeldasid töötajad olukorda, kus ametijuhendid ei pruugi vastata tegelikele ootustele ning ühelt inimeselt eeldatakse väga erinevate rollide täitmist.
Raua sõnul tuleb Lõuna prefektuuris sageli ette, et üks töötaja peab viima kogu protsessi algusest lõpuni läbi üksi, samas kui mõnes teises prefektuuris on sama töö jaotatud mitme spetsialisti vahel. “See toob hästi palju koormust juurde ja selline töökorraldus suurendab nii vaimset koormust kui ka tunnet, et nõudmised ületavad olemasolevaid võimalusi,” märkis ta.
Töö nõudlikkus
Magistritöös käsitles Raud olulise teemana ka kognitiivset koormust. Selle all peab ta silmas töö tunnetuslikku nõudlikkust ehk tähelepanu, mälu, info töötlemise ja otsustamisega seotud pingutust. Politseitöös tähendab see vajadust jälgida samaaegselt keskkonda, suhelda inimestega, kasutada infosüsteeme ja teha kiiresti otsuseid. Kui ülesandeid, katkestusi ja töödeldavat infot koguneb liiga palju, suureneb risk, et tähelepanu hajub ning otsuste kvaliteet langeb.
Raud selgitas, et kognitiivne koormus ei tähenda üksnes stressi või läbipõlemist, vaid hõlmab laiemalt töökeskkonna mõju inimese vaimsele toimimisele. Tema hinnangul mängivad siin rolli nii füüsiline töökeskkond, töövahendid kui ka organisatsioonilised tugisüsteemid. Seetõttu ei saa vaimset koormust käsitleda ainult individuaalse probleemina, vaid seda tuleb vaadata töökeskkonna ja töökorralduse kontekstis.
Uuringu tulemused viitavad, et tähelepanuta jäetud vaimsel koormusel võivad olla tagajärjed, mis ulatuvad üksikisikust kaugemale. Kui kogenud töötajad lahkuvad läbipõlemise või rahulolematuse tõttu, kaob organisatsioonist väärtuslik teadmine ja kogemus.
“Tegelikult lõppkokkuvõttes ikkagi kodanik kannatab just enda siseturvalisuse arvelt, sellepärast et paratamatult uus töötaja ei ole võib-olla nii tõhus, kui kogenud kolleeg olla võib,” ütles Raud. Tema hinnangul mõjutab töötajate vaimne heaolu lõpuks ka teenuse kvaliteeti ning seeläbi kogu ühiskonna turvatunnet.
Magistritöö kokkuvõttes järeldab autor, et vaimne koormus on Politsei- ja Piirivalveametis laiapõhjaline nähtus, mille kujunemisel põimuvad töö maht, organisatsioonilised ootused, juhtimise kvaliteet, taastumisvõimalused ning füüsilise ja kognitiivse töökeskkonna tingimused. Töö tulemused osutavad, et töötajate heaolu parandamiseks ei piisa üksikutest meetmetest, vaid vaja on süsteemseid muutusi juhtimises, töökoormuses, – korralduses ja -keskkonnas.
Ka Raud ise ei näe probleemile üht lihtsat lahendust. Tema sõnul taandub suur osa muredest lõpuks rahale ja eelkõige selle puudusele. “Ei ole niisugust ühte kindlat kuldset lahendust, kuidas selle probleemiga tegeleda, aga esmane ongi võib-olla tööde prioritiseerimine, et mitte koormata enda töötajaid üle,” ütles ta.
Samas peab ta oluliseks ka juhtide ja töötajate vahelist suhtlust ning võimet märgata tavatöötajate probleeme enne, kui need muutuvad krooniliseks. Raua hinnangul on vaimse koormuse vähendamine oluline mitte ainult töötajate tervise, vaid ka kogu Eesti siseturvalisuse seisukohalt.
Kaarel Raud kaitses magistritööd Eesti Maaülikoolis ergonoomika õppekaval.