SEB Panga juhatuse esimees Allan Parik esitles panga esimese poolaasta tulemusi rõõmsate toonidega. Majanduses olevat näha selgemaid taastumise märke, ettevõtted julgevad rohkem investeerida ning inimesed on aktiivsed kodulaenu- ja investeerimisturul. Laenuportfell ületas esmakordselt kaheksa miljardi euro piiri ning kasumit teeniti 83,8 miljonit eurot. Esmapilgul tundub, et Eesti majandus on tõusuteel.
Kahjuks ei kannata see klantspilt vähimatki kriitikat. Tegemist on omapärase paralleelreaalsusega, kus majandus kasvab küll statistika järgi, kuid see kasv ei jõua kuskilt otsast tavalise Eesti inimese ega Eesti kapitalil põhineva ettevõtteni. Me ei ole veel vasakliberaalses maapealses paradiisis, kaugeltki mitte.
Esiteks on oluline inflatsiooni osa. SEB laenuportfelli 8,1 protsendiline aastane kasv paistab silmapaistev, kuid sellest ligikaudu kolmandik on lihtsalt hinnatõus. 2026. aasta esimesel poolel jäi inflatsioon 2,3–2,8 protsendi vahele. Seega oli tegelik, inflatsioonist puhastatud reaalkasv umbes 5,3–5,6 protsenti. Numbrimaagia loob kiire kasvu illusiooni, kuigi tegelik majanduslik edasiminek on tagasihoidlikum.
Teiseks lähevad ärilaenud suures osas väliskapitalile. Pank teatas, et ettevõtetele antud laenude ja liisingute maht kasvas 58 protsenti ning üle 3000 ettevõtte sai finantssüsti. Küsimus on aga selles, millised ettevõtted need täpsemalt on. SEB on Rootsi kapitalil põhinev pank ning eelistab loomulikult Rootsi, Soome ja teiste Põhjamaade omanikega ettevõtteid või nende tütarfirmasid Eestis. Hinnanguliselt suunatakse 55–65 protsenti SEB ärilaenudest väliskapitali kontrolli all olevatele ettevõtetele. Puhtalt Eesti omanikud, eriti väiksemad ja keskmise suurusega tootmisettevõtted, jäävad teisejärguliseks. Pangad teenindavad oma ärimudelit, Eesti majanduslik iseseisvus ei lähe neile korda.
Kolmandaks kodulaenud. Kes saab 150 000 euro suurust kodulaenu? Selleks on vaja leibkonna netosissetulekut umbes 2500–3500 eurot kuus. Praktikas tähendab see kahe korraliku palgaga inimese leibkonda Tallinnas või Harjumaal – IT-spetsialiste, finantsvaldkonna töötajaid või tippjuhte. Mediaanpalk Eestis on tunduvalt madalam. Noored pered, ühe palgaga leibkonnad ja maapiirkondade elanikud jäävad enamasti ukse taha. Turul domineerivad koduvahetajad – need, kellel juba on kinnisvara ning kes soovivad endale paremat ja energiatõhusamat eluaset.
Seetõttu on ka edenev kinnisvaraäri sisuliselt rikaste, investorite ja välismaalaste pärusmaa. Uusi kortereid ostavad peamiselt need, kes juba midagi omavad, ning need, kes soovivad teenida üüritulu või hinnatõusu pealt. Välismaalastest ostjate osakaal on samuti kasvamas. Samal ajal kui Eesti sündimus on langenud ajalooliselt madalale tasemele – 2025. aastal sündis vaid 9240 last – ja rahvaarv kahaneb kiiresti, ehitatakse uusi eluasemeid Tallinna ümbruses edasi. Demograafiline kriis ja kinnisvarabuum eksisteerivad kõrvuti. See on majanduslik paradoks.
Kokkuvõttes toimub teatav majandustõus. Laenumahtude kasv, hoiuste suurenemine ja investeerimishuvi on reaalsed, kuid see tõus puudutab väga väheseid. Kasu saavad peamiselt Tallinna kõrgema sissetulekuga elanikud, väliskapitalile kuuluvad ettevõtted ning kinnisvarainvestorid. Tavaline Eesti inimene – olgu ta õpetaja, poemüüja, väikeettevõtja või noor pere maal – sellest kasvust olulist osa ei tunne. Palgakasv ei jõua elukallidusele järele, noored ei pääse korralikule kinnisvaraturule ning Eesti oma ettevõtted peavad laenu saamise nimel konkureerima välisfirmadega, kellel on tugev emafirma taga.
See on veider paralleelreaalsus. Ühel poolel on pankade pressiteated, börsiindeksid ja uusarenduste müüginumbrid. Teisel poolel on kahanev rahvaarv, raskused pere loomisel, maapiirkondade tühjenemine ning tunne, et majandus ei tööta enam tavalise Eesti inimese kasuks.
Kui majanduskasv ei loo laiemat heaolu, ei tugevda Eesti oma ettevõtlust ega aita lahendada demograafilist kriisi, ei ole tegemist eduloo, vaid ajutise silmamoondusega. Senikaua kuni majanduspoliitika keskmes on tarbimine ja kinnisvaraspekulatsioonid, mitte Eesti inimeste, perede ja kodumaise tootmise toetamine, jääme me sellesse paralleelreaalsusesse kinni.
Eesti vajab teistsugust majandusmudelit – sellist, kus kasv jõuab eelkõige Eesti inimesteni ja Eesti ettevõteteni, mitte väliskapitali taskutesse ega Tallinna rikkurite kinnisvaraportfelli. Praegu näeme ainult üht poolt majandusest. Teine, palju olulisem pool jääb varju ning sellest ei taha rääkida ei pankurid ega sooroslastest rahvasaadikud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 15.07.2026