Nagu paljudel noortel neiudel, oli ka Laural tol ajal keeruline suhe toiduga. „Sellel ajal ma nägin toitu kui vaenlast. Ja proovisin seda vältida, sest olin kuskilt omandanud arusaama, et mida vähem sa sööd, seda väiksem oled,“ sõnab ta. Laura sõi vaid nii palju, et ellu jääda. Kuigi ta kaalus ennast mitu korda päevas, ei kaalunud ta kunagi toitu, sest teadis, et sööb nagunii liiga vähe. Mõnel päeval piirdus tema menüü musta jääkohvi, avokaado ja kanaga.
Laura sõnul süvendasid probleemi sotsiaalmeedias levivad „What I Eat in a Day“ („Mida ma päeva jooksul söön“ – toim.) videod. Ta võrdles oma toitumist ja treeninguid teiste sisuloojatega, mõistmata, et tema keha energiavajadus oli märksa suurem. „Ma olen reaalselt keskmise mehe pikkuses, 183 cm ja kõik, kes postitasid, olid 160 cm pikad,“ räägib ta.
Kui Laura tundis, et oli söönud liiga palju, pidas ta vajalikuks see trenniga välja teenida. Pärast ülesöömist läks neiu sageli jõusaali. Isegi siis, kui kõht oli oksendamiseni täis. „Karistasin ennast söömise eest,“ ütleb ta.
Muutust märkasid esimesena lähedased. „Mul on üks mälestuspilt, kus tegime ühe pereliikmega köögis midagi, kui ta järsku ehmatas ja ütles: „Issand, Laura, su käed on nii väikseks jäänud.“ Laural on alati olnud hästi peenikesed sõrmed, kuid selleks ajaks olid need nagu luukerel.
Tervenemine ei olnud kerge
Laura sõnul algas paranemine hetkest, mil endale tunnistas, et tegemist on söömishäirega. Ta käis toitumisterapeudi juures ja õppis palju ka iseseisvalt, kuid kõige keerulisemaks osutus tema jaoks toidu ja liikumisega tasakaalus suhte taastamine. Ta hakkas rohkem sööma. Kuid siis kadusid päevad. Kuigi Laura tundis selleks ajaks, et on juba taastumas, selgitas ta naistearst, et keha taastub energiadefitsiidist aeglaselt ning tsükli kadumine võib ilmneda ka viivitusega.