Geneetikute kogutud andmed kinnitavad seega, et tõhusamaks ennetustööks peaksid nii arstid kui ka inimesed ise vaatama tüüpilistest riskirühmadest kaugemale. Näiteks kutsutakse Eestis riikliku rinnavähi sõeluuringusse praegu inimesi alates 50. eluaastast. Kõrge päriliku riskiga inimestel kipuvad arenema agressiivsed kasvajad aga märksa varem. Sestap võiks nad juba aastaid enne sõeluuringut üles leida. Siinkohal tulevadki mängu geenitestid. Toomingu ja tema kaaslaste avaldatud töös jäi uuritud tervete sugulaste keskmine vanus 41 aasta lähedale.
Spetsialist märkis, et inimeste teadlikkus pärilikest riskidest on viimase kümmekonna aastaga märgatavalt kasvanud. Hollywoodi näitleja Angelina Jolie otsus 2013. aastal BRCA1 geenivariandi tõttu enneva meetmena oma rinnad eemaldada tekitas resonantsi ka siinpool ookeani. Kui 2007. aastal andsid arstidele vereproovi vaid kolm vähihaige tervet sugulast, siis 2023. aastal tegi sama juba 731 tervet pereliiget.
Nüüd ajakirjas Frontiers in Genetics avaldatud töös uuris Tooming aastatel 2007–2023 kliinikutesse jõudnud 3472 terve pereliikme geeniandmeid. Kokku leidis ta kolleegidega ligi 680 mutatsioonikandjat. Teisisõnu kandis teadaolevalt patogeenset geenivarianti viies terve pereliige. Eriti edukalt toimis taoline diagnostika peredes, kus spetsialistid teadsid juba varasemalt mõne konkreetse geenivea olemasolust.
Ühtlasi on geneetikud viimase kümnendiga saanud parema pildi sellest, millised mutatsioonid vähiriski kasvatavad. Pikka aega otsiti analüüsides üksikuid suure mõjuga tuntud geene, nagu BRCA1 ja BRCA2. Ulatuslikumad, sadu tuhandeid inimesi hõlmanud analüüsid on võimaldanud nähtavale tuua aga ka haruldasemaid ja tagasihoidlikuma mõjuga geenivigu. Praeguseks vaadatakse seeläbi juba kümnete ja kümnete geenivariantide ühist mõju ehk polügeenset riskiskoori.
Olulist rolli mängis seejuures tehnoloogia areng, mis võimaldab teha geeniteste varasemast märksa odavamalt. “Vaatame tegelikult juba enam kui 113 kõrgenenud vähiriskiga seotud geeni ja selle hind ei erine teiste haiglate hinnakirjast, kus vaadatakse ainult ühte-kahte geeni, nagu näiteks BRCA1 ja BRCA2. Geenitestid, millega me praegu teadusuuringu tegime, on juba praegu kasutuses,” selgitas Tooming.
Ulatuslikumad geenipaneelid aitavad leida selliseidki madalama riskiga variante, mis hakkavad tervist mõjutama alles hilisemas eas. Uurijad avastasid oma töös, et 71-aastastest ja vanematest kandis mõnda ohtlikku varianti ligi 23 protsenti uuritavatest. “Tavaliselt räägitakse geneetilisest riskist siis, kui vähk tekib enne 50. eluaastat, aga just mõõduka ja keskmise riskiga geenivariantide puhul võib vähk tulla hiljem. Kuna populatsioon vananeb, on vanemaealiste testimine ainuke õige viis,” rõhutas Tooming.
Ühelt poolt kehtivad kõrgema riskiga vanemaealsitele täpsemad jälgimisjuhised. Teisalt kujutavad nad oma noorematele sugulastele omamoodi häirekella, mis kannustaks neidki oma pärilikku riski hindama. Sama kehtib nooremate vähihaigete puhul. “Kui vähki haigestunud sugulane on hästi noor ja tal ei leita mingit kindlat geenivarianti, ei tähenda see automaatselt, et tema sugulasi ei peaks testima,” hoiatas teadlane.
Liiatigi muutub pilt ajas. Osa ebaselge mõjuga geenivariantidest võidakse liigitada hiljem tõenäoliselt patogeenseks või patogeense mõjuga mutatsiooniks.
Tooming tõi erilise murekohana välja Eesti meeste leige suhtumise. Tugevam sugupool eeldab ekslikult, et ta ei peaks rinna- ja munasarjavähiga seotud geenidele tähelepanu pöörama. Tegelikkus räägib aga teist keelt. Kuigi tervest uuringuvalimist moodustasid mehed napid 12 protsenti, kandsid neist vähiga seotud geenivariante iga kolmas.
Esiteks esineb rinnavähki ka meestel. “Kui mees on mutatsioonikandja, on tal lisaks kõrgem risk haigestuda eesnäärmevähki, pankreasevähki või mõnda teise vähki. Kui kõrge vähirisk tuleb BRCA1 ja BRCA2 geenidest, siis nende vähivormide jaoks on juba olemas ka sihtmärkravimid. Ei tohi ka unustada, et mutatsioonikandjast mees võib pärandada 50-protsendilise tõenäosusega haigusseoselise geenivariandi ka oma lastele,” lisas Tooming.
Kogutud geeniandmed pakuvad lisaks väärtuslikku infot rahvastiku ajaloo kohta. Koostöös geenivaramuga joonistus andmestikust välja üks BRCA2 geeni kindel variant, mida esineb Eestis sagedusega umbes üks 1400-le.”Geenivaramu andmete põhjal koondusid selle muutuse kandja just eestlaste sekka. Tulemuste põhjal näis see pärinevat Lõuna-Eesti maakondadest: Valgast või Võrust,” märkis Tooming.
Ehkki inimeste teadlikkus sõeluuringute olulisusest on viimastel aastatel paranenud, näitab uuring tema sõnul tervikuna, et laialdasem ligipääs mitme geeni testimisele aidata riskirühmas inimesi märksa tõhusamalt üles leida.
“Eesti on väga hea kasvupinnas ülegenoomsete sõeluuringute tegemiseks, mille poole tervisekassa ja personaalmeditsiini projektid Eestis liiguvad. Tavapäraste sõeluuringute 65-protsendiline hõlmatus on juba üpris hea, aga alati saab ju paremini,” leidis Mikk Tooming.