Eesti sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis valitseb olukord, kus riiklik asjaajamine käib reaalsetest inimestest ja bioloogiast täiesti lahus. Kõige ebaloogilisem näide sellest on korduvhindamise kohustus inimestele, kellel on püsiv ja pöördumatu kehavigastus, nagu jäseme puudumine. Sügava või raske puudega inimene peab perioodiliselt tõestama amputatsiooni fakti, mis näitab otsest suutmatust viia seadusi kokku terve mõistusega.
Eesti mudel toimib täielikus vastandis Soome süsteemile. Soome pensioniamet Kela vormistab püsiva tervisekahjustuse korral puude ja toetused eluks ajaks. Sealsed spetsialistid teavad, et täiskasvanud inimesel ei kasva käsi või jalg uuesti külge, ning säästavad abivajajat pidevast tõestamiskohustusest.
Meil aga kehtib puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus, mis ei hinda mitte anatoomilist diagnoosi, vaid inimese igapäevast toimetulekut ja kõrvalabi vajaduse määra. Kui raske puudega inimene teeb ränka taastusravi ja kohaneb proteesiga, tõlgendab seadusesilm seda toimetuleku paranemisena. Tulemusena riskib inimene toetuste vähendamisega, mis sisuliselt karistab teda elujõu säilitamise eest.
Selle probleemi tegelik süüdlane ei ole mitte IT-süsteem või arvuti, vaid jäik ja eluvõõras seadusandlus, mida riigikogu ja ministeeriumid keelduvad muutmast. Kuigi riiki esitletakse digitaalse teerajajana, kohustab seadus Terviseportaali, Sotsiaalkindlustusametit ja Töötukassat koguma andmeid nii, nagu võiks pöördumatu kehavigastus vahepeal ära kaduda. Kui õigusaktid nõuavad tööealise inimese puude tuvastamist korduvalt ja maksimaalselt viieks aastaks, sunnib see inimesi koormama niigi järjekordadega hädas olevat esmatasandi meditsiini pelgalt formaalsete arstitõendite saamiseks.
Samal ajal tõdevad perearstid ise, et nende uste taga on pikad järjekorrad. Riik tekitab need järjekorrad täiesti teadlikult ja ise, saates pöördumatu puudega inimesi uuesti arsti uksest sisse astuma, et kontrollida, kas eestlane on vahepeal muutunud sisalikuks.
Sotsiaalminister Karmen Jolleri pikaajaline taust praktiseeriva perearstina peaks andma talle vahetu teadmise sellest, et inimene ei ole sisalik. Ta peaks mõistma, kuidas selline seaduses näpuga järje ajamine ja kunstlike järjekordade loomine halvab arstide tööd ning alandab patsiente, kuid sisulisi seadusemuudatusi püsivate puuete eluaegseks märkimiseks tööealistel ei tehta.
Püsivate puudega inimeste seadusejärgne kurnamine peegeldab laiemat pilti Eesti tervishoiust, kus Tervisekassa kasvav eelarvedefitsiit pikendab arstijärjekordi kuudepikkuseks. Ravikindlustatud maksumaksjad ei pääse õigeaegselt eriarstile ning on sunnitud vajaliku abi saamiseks maksma uuesti oma taskust.
Kui Tervisekassa keeldub ülikallite ravimite kompenseerimisest, sõltuvad patsiendid täielikult heategevusfondide, nagu Vähiravifondi “Kingitud Elu”, annetustest. Riik ei vabasta neid sihtotstarbelisi ravimioste ja annetusi isegi käibemaksust, teenides sel viisil otsest tulu kodanikuühiskonna solidaarsuselt ja inimeste hädalt.
Eesti sotsiaalpoliitika vajab ärkamist reaalsusesse, mõistes, et inimesed ei ole sisalikud, kes kasvatavad oma jäsemed tagasi, et sobituda eluvõõraste seadusepügalate raamidesse. Absurdne on esitleda end digiriigina, kui kehtivad seadused on disainitud haavatavate inimeste bürokraatlikuks kurnamiseks ning arstijärjekordade pikendamiseks.
Kui sotsiaalministeerium ei suuda oma valdkonna seadusandlust juhtida isegi elementaarse bioloogia tasemel, on selline küüniline asjaajamine oma kodanike suhtes muutunud lubamatuks ning vajab kiiret ümbervaatamist.