“Riikidevahelised võrdlused kinnitavad, et Eesti vanemahüvitiste süsteem on üks heldematest Euroopas ja tõenäoliselt ka maailmas,” ütleb Tallinna Ülikooli professor Allan Puur. Nii kestab tasustatud vanemapuhkus Eestis kuni 18 kuud, mille jooksul makstakse vanemahüvitist kuni üle-eelmise aasta kahekordse keskmise palga ulatuses. Seejuures saab jagatavat vanemahüvitist taotleda nii töötav kui ka mittetöötav isa.
Tema juhendatav, nooremteadur Sanan Abdullayev, keskendus ühes oma doktoritöö aluseks olevas uuringus just isa vanemahüvitise ja vanemapuhkuse kasutusele Eestis. Selleks analüüsis ta koos Puuriga rahvastikuregistri, sotsiaalkindlustusameti ja meditsiinilise sünniregistri andmeid aastatest 2004–2018.
Uuringu valim hõlmas kõiki paare, kelle lapsed sündisid uuringu hõlmatud aastatel, ja kelle puhul oli lapse isa registrisse kantud. “Leidsime, et isa vanemapuhkuse kasutamine sõltus peamiselt vanemate sissetulekutasemetest ja nendevahelistest sissetulekute erinevustest,” toob nooremteadur välja. Seejuures oli kõrgeimasse tuluneljandikku kuuluvate isade vanemahüvitise võtmise tõenäosus oli üle 30 korra suurem kui madalaimasse neljandikku kuuluvatel isadel.
Paindlik süsteem võimaldab skeemitada
Alates 2004. aastast hakkas Eestis kehtima sissetulekupõhine vanemahüvitise süsteem, mis korvas hüvitise saamise ajal täielikult vanemate varasema töise sissetuleku. Esimesed paar aastat pärast reformi kasutas uut hüvitist ainult kaks protsenti isasid. Huvi kasvu hüvitise kasutamise vastu täheldas Sanan Abdullayev alles alates 2007. aastast, mil isad said võimaluse hüvitist kasutada juba alates lapse 70-päevaseks saamisest. Varem oli see võimalik alates lapse kuuekuuliseks saamisest.
Ühes 2000. aastate lõpu majanduslangusega vähenes veidi vanemahüvitist kasutanud isade hulk, mis aga taastus majanduse kosudes. “Uuringuga hõlmatud perioodi lõpuks ehk aastal 2017 ulatus see 12 protsendini. Statistikaameti poolt avaldatud värskematel, 2024. aasta andmetel moodustasid isad jagatava vanemapuhkuse kasutajatest veidi alla 20 protsendi. Selle pika perioodi kohta on see suhteliselt väike tõus,” tõdeb nooremteadur.
Uuringus huvitasid autoreid eeskätt tegurid, mis mõjutasid isade otsust vanemahüvitist kasutada või kasutamata jätta. Kõige olulisemaks otsust mõjutanud teguriks osutus isade sissetuleku suurus ema omaga võrreldes. “Põhimõtteliselt kasutas isa tõenäolisemalt oma hüvitist siis, kui ta teenib oluliselt rohkem kui ema,” toob Abdullayev välja. Sellisel juhul saab isa tihtilugu küll hüvitist, ent töötab tegelikult edasi, samas kui ema jääb lapsega koju.
Sarnane tulemus on teada ka ühest varasemast uuringust, kus üle poole vanemahüvitist saanud isadest jätkas hüvitise saamise ajal töötamist. Abdullayevi väitekirja teises uuringus leidis aga kinnitust, et koguni 70 protsenti ühe või kahe lapsega isadest sai vanemapuhkuse perioodil jätkuvalt töötasu.
Veelgi paindlikumaks muutus Eesti vanemahüvitise süsteem 2018. aastal. Varem vähendati hüvitise saamise ajal töötava vanema hüvitist teatud valemi järgi. Nüüd aga tohtis vanem samal ajal teenida kuni pool hüvitise ülempiirist ehk kolmekordsest keskmisest palgast.
Muudatus tähendas, et keskmist palka teeniva ja edasi töötava vanema hüvitist ei vähendatud üldse. “Töötukassa hiljutine analüüs näitab, et pärast 2018. aastat lahkusid üsna paljud varem töötanud emad pärast lapse sündi vabatahtlikult töölt ja registreerisid end töötuks. Isad võtsid aga samal ajal hüvitise välja,” kirjeldab Abdullayev.
Allan Puuri sõnul soodustas uuringus ilmnenud käitumismustrit kaks asjaolu. Üks neist oli hüvitise saamise ja küllalt suures mahus töötamise samaaegne võimaldamine. Teine aga vanemahüvitise kõrge ülempiir, mis ulatus kolmekordse keskmise palgani.
Neist tingimustes oli perele sageli majanduslikult kõige kasulikum, kui hüvitist kasutas isa, kes samal ajal jätkas töökäimist. “Kui madala sissetulekuga ema oleks hüvitise enda nimele võtnud, oleks pere kogusissetulek olnud väiksem. See ongi siinse olukorra peamine eripära ja seletus, miks just suure sissetulekuga isad on olnud Eestis vanemahüvitise keskmisest innukamad kasutajad,” osutab professor.
Vanemahüvitise algne eesmärk oli, et üks vanem saab lapse sünni järel ajutiselt töötamisest loobuda, ilma et see tähendaks perele sissetuleku vähenemist. Kuna süsteem võimaldas saada üheaegselt nii hüvitist kui ka töötasu, kasutas osa peresid seda sissetuleku ajutiseks suurendamiseks. “See on uuringu oluline tulemus, et isegi pealtnäha väikesed üksikasjad, nagu see, kas ja mil määral lubatakse samaaegselt töötada ja hüvitist saada, mängivad inimeste ja perede käitumise suunamisel märgatavat rolli,” tõdeb Puur.
Põhjamaade eeskuju
Uuringule tausta loomiseks võrdlesid Sanan Abdullayev ja Allan Puur Eesti olukorda Põhjamaade omaga. Näiteks puudus Eestis uuritud ajavahemikul ehk aastatel 2004–2018 ainult isadele mõeldud puhkuseosa, mida ema kasutada ei saa. “Põhjamaades on see alates 1990. aastatest olemas ja seal tehtud uuringud on näidanud, et see suunab isasid selle osa ulatuses rohkem puhkust välja võtma,” võrdleb Abdullayev.
Samuti on Põhjamaade uuringutes näha, et kõrgema haridustasemega isad võtavad oma vanemapuhkuse sagedamini välja. “Seda seletatakse tõsiasjaga, et kõrgema haridusega isadel on egalitaarsemad ja vähem traditsioonilised vaated lapsehoolduse jagamisele. Eestiski ilmnes seos hariduse ja isade puhkusevõtu vahel, kuid seose kandja oli täiel määral kõrgema haridusega isade suurem sissetulek. Sissetulekuga arvestamise järel me oma aineses haridustaseme ja isade puhkusevõtmise vahel enam seost ei leidnud,” võrdleb nooremteadur.
Allan Puuri sõnul peaks vanemahüvitis võimaldama ühel vanemal töökoormust täielikult või osaliselt vähendada, et sel ajal pühenduda lapse eest hoolitsemisele. Nagu öeldud, näitas uuring, kuidas mõni süsteemi detail võib sellele eesmärgile vastu töötada. “See annab materjali järelemõtlemiseks, kas me tõesti tahame soodustada olukordi, kus näiteks enne lapse sündi tööl käinud ema on sunnitud end ravikindlustuse saamiseks pärast lapse sündi töötuna arvele võtma, samal ajal kui isa töötab ning saab samal ajal ka vanemahüvitist,” arutleb ta.
Kui uuritud ajavahemikus maksis riik uusi vanemahüvitisi kuni kolmekordse, siis alates 1. jaanuarist 2026 kuni kahekordse üle-eelmise aasta keskmise palga ulatuses. Kärbe riivas umbes 12 protsenti toetusesaajatest ehk umbes 3500 inimest aastas. Samas kaotas riik lisatulu teenimise piirangud. Kui teenitav tulu on lubatud piirmäärast suurem, hakatakse vanemahüvitist vähendama iga üle piirmäära teenitud kahe euro eest ühe euro võrra.
Edaspidi vääriks Puuri sõnul põhjalikumat uurimist 2020. aastal sisse seatud 30-päevase ainult isale mõeldud isapuhkuse mõju. “See on üsna populaarseks saanud ja tulevaste uuringute üks ülesanne oleks lähemalt vaadata, millist tüüpi isad seda võimalust rohkem kasutavad,” täpsustab ta. Teiseks vääriks professori hinnangul uurimist, milliseid takistusi isad vanemapuhkuse kasutamisel kogevad ning kuidas on isade vanemahüvitise võtmise ja vanemapuhkuse kasutamise erinevad viisid seotud järgmiste laste sünniga.
Sanan Abdullayev ja Allan Puur avaldasid oma tulemused ajakirjas Social Policy & Administration.