Sellise teadmiseni jõudsid uurijad eesotsas Mihkel Solvakuga Tartu Ülikoolist, kes kõrvutasid kuute Eesti valimiste andmeid aastatest 2009 kuni 2023. Nad analüüsisid tuhandete inimeste hääletamisharjumusi ja vaagisid, kuidas mõjutab elukoha kaugus jaoskonnast digitaalsete lahenduste eelistamist.
Andmetest koorus välja põnev eristus selle vahel, mis paneb inimese üldse valima ja mis suunab teda e-hääletama. Kui usaldus riigi vastu ja sõpradega poliitikast rääkimine ärgitavad inimest kodanikukohust täitma, siis hääletusviisi valikul need sisemised tõukejõud enam ei loe. Raskete valikute ees võtavad otsustamise üle puhas isiklik mugavus ja logistika.
Just siin ilmneb e-hääletamise suurim ühiskondlik mõju, mis lükkab ümber levinud müüdi tehnoloogilisest ebavõrdsusest. Sageli eeldatakse, et uued digilahendused soosivad just noori ja kõrgharidusega linnakodanikke, ent jätavad eakamad või kehvema arvutioskusega inimesed kõrvale.
Eesti valijate käitumine näitab aga vastupidist. Kui jaoskond asub kaugel, kaalub ajafaktor üles nii ebakindluse arvuti ees, madalama haridustaseme kui ka kõrge vanuse. Valijad, kes peavad oma digioskusi kasinaks, kuid kes peaksid varuma paberhääle andmiseks enam kui pool tundi, klõpsavad hiirt peaaegu sama usinalt kui vilunud arvutikasutajad.
Seega toimib e-hääletus eelkõige tõhusa tasandajana. Süsteem ei meelita poliitika juurde tingimata suuri masse uusi valijaid. Küll aga aitab see hoida kaasatuna neid kodanikke, kes muidu pika teekonna tõttu hääletamata jätaksid. Võimalus anda oma hääl digitaalselt hoiab elus hajaasustusega piirkondade inimeste häält ja eemaldab füüsilisest vahemaast tekkiva tõkke.
Oma tulemused avaldasid teadlased ajakirjas European Journal of Political Economy.