«Praegu kiputakse igale poole automaatselt kliimamuutuse juttu taha pookima. Siinkohal kliimamuutust mängu tuua ei tohiks. Linnauputuste puhul, kus sademeveesüsteem ei jõua vett vastu võtta, saame kliimamuutustest kindlalt rääkida, aga antud juhul see peamine põhjus ei ole,» sõnas Eesti Maaülikooli hüdroinformaatika tenuuriraja nooremprofessor Ottar Tamm.

Analüüsi tarbeks küsis Tamm koos veevarustuse ja kanalisatsiooni lektori Egle Saaremäe ilmateenistuselt kätt täpsed andmed piirkonna sademete hulga kohta. Õnneliku juhusena asub Tõrva hüdromeetriajaam ühest purunenud paisust vaid 300–400 meetri ja teisest paisust umbes kilomeetri kaugusel. Erakordselt lähedane mõõtmiskoht andis uurijatele kindluse, et õnnetuspaigas sadas täpselt samamoodi nagu mõõtmisjaamas.

Andmetest selgus, et sadu kestis 490 minutit ja maha sadas 47,45 millimeetrit vihma. Kuigi taoline veehulk võiks hakata linnades juba parajat kaost külvama, pole vesiehitiste puhul see eriline näitaja. Liiatigi näitasid arvutused, et sarnaseid sadusid näeb keskmiselt 11,6 aasta tagant ehk need ei kujuta endast seega midagi haruldast.

«Mängus pidi olema seega midagi muud: kas oli veetase varjadega kehvasti reguleeritud või oli tegu hoolduse küsimusega. Seda õnnetust ei saa otse vihmasaju patuks panna. Kuskil on veel midagi, mis selle põhjustas – siin koondus mitu halba asjaolu, mis tekitasid suure riski ja viisid sellise katastroofini,» nentis Saaremäe.

Allikas: ERR