Eve Soostarit süüdistati neljas episoodis: tsiviilhagi võltsimises ja selle kasutamises ning kokkuleppemenetluse nõusoleku vormi võltsimises ja kasutamises. Kohus mõistis ta õigeks kõigis tsiviilhagiga seotud süüdistustes, kuid leidis, et kokkuleppemenetluse nõusoleku vormi puhul pani Soostar toime kuriteo.

Kohtu hinnangul ei saa tsiviilhagi pidada seaduse mõttes dokumendiks, mistõttu ei vasta selle võltsimine etteheidetud kuriteokoosseisule. Prokuratuur loobus kohtuvaidluses ka süüdistusest võltsitud tsiviilhagi kasutamises.

Samas leidis kohus, et kokkuleppemenetluse nõusoleku vorm on seaduse mõttes dokument ning tõendid kinnitavad, et Soostar asendas kriminaaltoimikus kannatanu allkirjastatud keeldumise enda koostatud nõusolekuga ja kasutas selle juures varasema dokumendi digitaalallkirja kinnituslehte.

Kohtu hinnangul välistas tõendite kogum võimaluse, et tegemist oli eksitusega. Kannatanu kinnitas, et allkirjastas selles asjas vaid kaks nõusolekuvormi – 17. detsembril 2023 eitava ja 31. oktoobril 2024 jaatava. Seetõttu pidas kohus ebausutavaks Soostari väidet, et vahepeal eksisteeris veel üks nõusolekuvorm, mis hiljem kadus.

Kohus leidis samuti, et võltsitud dokumendi kasutamise eesmärk oli saada õigus lahendada kriminaalasi kokkuleppemenetluses ehk väiksema töömahuga menetlusliigis.

Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Soostar peab tasuma 1419 eurot sundraha. Kuna kohus mõistis ta neljast süüdistusepisoodist kahes õigeks ja kahes süüdi, jääb pool tema kaitsekuludest riigi kanda. Kohus luges mõistlikuks kaitsjatasuks 43 128 eurot, millest riik hüvitab 21 564 eurot.

Kohtuotsus ei ole jõustunud ja selle saab edasi kaevata.