Me elame Eestis, kus võimukoridorides valitseb täielik paralleelreaalsus. Alles me kuulsime peaminister Kristen Michaeli suust enesekindlat kinnitust: töötus on madal, muretsemiseks pole põhjust, riik on õigel kursil. Kui aga korraks sealt soojast kabinetist välja vaadata, avaneb pilt, mis ajab lihtsalt harja punaseks. Kuidas saab peaminister rääkida madalast töötusest, kui samal ajal paisutatakse riigiaparaati täiesti avalikult ja palgatakse muudkui uusi ametnikke juurde võitlemaks töötusega?
Seda teatrit juhib seekord Töötukassa, kes teatas äsja uue päästeoperatsiooni käivitamisest. Pärnu-, Järva- ja Raplamaal on juba ametisse seatud ning sügiseks potsatab üle terve Eesti uus armee spetsiaalselt noortele mõeldud nõustajaid. Meile räägitakse kuuest tuhandest registreeritud kuni 24-aastasest töötust, kellest 65 protsendil pole erialast haridust.
Ja mis on riigi lahendus? Palkame uusi ametnikke, kes hakkavad täiskasvanud inimestel käest kinni hoidma ja neid tööle suunama. Kui tööturg toimib nii suurepäraselt, nagu peaminister väidab, miks on meil vaja järjekordset ülespuhutud turvamulli ja lisapalka riigieelarvest?
Kuid see uute ametnike juurdepalkamise ralli on vaid medali üks külg. Hoopis hullem on see, et need uued ja vanad riigipalgalised on täiesti ebakompetentsed. See, kuidas nad päris inimestega kabinetiuste taga käituvad, näitab sügavat eluvõõrust ja ülbust.
Täieliku hämminguga tuleb vaadata juhtumit, kus Töötukassa nõustaja saadab reaalse töö- ja ümberõppesooviga inimese lihtsalt uksest välja. Ametnik teatas tööotsijale otse näkku: „Kõrgharidusega inimesi eelistatakse, sest nad on õppimisvõimelised.“ See tähendab, et inimene, kes tahab töötada, ei saagi riigilt reaalset abi ega võimalust uut eriala omandada, sest ametniku väärastunud arusaama kohaselt puudub tal ilma ülikoolihariduseta igasugune õpivõime.
Mida see eluvõõras ametnik meile tegelikult ütleb? Kas seda, et kui sul pole ülikoolidiplomit, siis oled sa justkui õppimisvõimetu praht?
Siit koorubki välja selle süsteemi kõige räigem ja valusam ebaõiglus. Need üle 24-aastased ilma ülikoolidiplomita tavainimesed – need niinimetatud musta töö ja lihtsamate oskustööde tegijad, kelle kätetööl see riik tegelikult püsti püsib –, on just need, kelle töökohad riikliku rohepoliitika, maksutõusude ja tööstuse kokkutõmbumise tõttu esimesena kaotatakse. Tootmisliinid suletakse, tehased koondavad, maaelu kaob ja ehitus püsib vaevu püsti.
Ja kus on siis selle riigiametniku aju või empaatia, kui sellisele reaalsele töömehele öeldakse kabinetis, et ta pole õpivõimeline, ning keeldutakse talle ümberõpet andmast?
Selle asemel, et suunata reaalne tugi ja koolitusrahad nende inimeste ümberõppesse, kes on juba tõestanud oma töötahet ja rabanud rasket tööd teha, tõmmatakse neil vaip täielikult alt ära. Neid ei suunata tööle, vaid nad kirjutatakse lihtsalt maha, saa ise hakkama. Samal ajal luuakse noortele, kes pole elus päeva töötanud, riigi raha eest uusi kunstlikke spetsialistide kohti, et ebakompetentsed ametnikud saaksid nende eest pabereid täita.
Kas Haapsalu või Tallinna kutsekooli lõpetanud elektrikud, kokad ja lapsehoidjad, kes peavad iga päev kohanema uute tehnoloogiate ja reaalse vastutusega, ei oska õppimisega toime tulla? Kas ettevõtja, kes alustas nullist ilma akadeemilise tiitleta ja juhib täna edukat firmat, on õppimisvõimetu? Samal ajal peab mõni ülikoolist tulnud magistrikraadiga keskkonnakaitsja minema Räpina aianduskooli, et üldse aru saada, kuidas päris töö ja elu käivad. Kes siin siis tegelikult õppimisvõimetu on? Kas inimene või süsteem ise?
Kogu see kupatus on näotu näidend. Ühe käega maalib peaminister pildi madalast töötusest, teise käega luuakse juurde uusi ametikohti spetsialistidele, kes ei suuda või ei oska päris eluga sammu pidada ning saadavad abivajajad lihtsalt minema. Selle asemel, et teha korda olemasolev süsteem ning õpetada ametnikele elementaarset kompetentsi ja austust inimeste vastu, luuakse uusi sooje kohti juurde.
See on eluvõõruse tipp – raporteerida edulugudest, samal ajal kui töökoha kaotanud ja ümberõpet soovivad reaalsed oskustöölised põrkuvad ametniku otsese ülbuse, sildistamise ja võimaluste puudumise vastu. Riigiaparaat näib olevat võimeline õppima ainult ühte asja: kuidas reaalsusest üha kaugemale triivida ning maksumaksja raha eest omaenese saamatust ja ülbust kinni mätserdada.
Rainis Lipstok