Järelduseni jõudmiseks uurisid Tartu Ülikooli, Eesti Meremuuseumi ja Kopenhaageni teadlased telki varjule viidud vraki puitdetailide aastarõngaid. Dendrokronoloogia annab puude kasvukohast ja langetamise ajast täpse pildi. 

Selgus, et kere alumise osa ehitamiseks raiusid laevameistrid Leedu rannikualadel tammi kahel järjestikusel talvel, aastatel 1370–1372. Koge ülemised osad, näiteks laevaköök ehk kambüüs, pandi aga kokku 1373.–1374. aasta talvel langetatud puidust.

Lisaks vedelesid laeva pardal lahtised puitdetailid. Need valmistati samal, hilisemal talvel raiutud puidust. Puud ise kasvasid aga Tallinna lähiümbruses. Leedus alustatud laev seilas seega ilmselt põhja poole ja sai viimase lihvi kohalike meistrite käe all.

Uuritud laevalaudadest ligi veerandil leidus ka niinimetatud kuurõngaid. Need heledamad puidukihid tekivad, kui tugev pakane või murdunud oksad puud kasvuajal kahjustavad, mistõttu ei muutu kude tugevaks lülipuiduks. 

Kuigi taolist rabedat materjali on avamerel seilava aluse kerekonstruktsioonis riskantne kasutada, leidsid meistrid olukorrale lahenduse. Kohtadesse, kus välistel laevalaudadel jooksid nõrgad kuurõngad, kinnitasid nad siseküljele tugevdavad lisaplangud. See aitas vältida laevakere purunemist. Lisaks oli Lootsi koge uurijate hinnangul uppudes võrdlemisi uus, sest laevakerel puuduvad märgid suurematest parandustöödest.

Ehkki laeva eluiga jäi lühikeseks, jõudis seal oma koha leida lojaalne reisijaskond. Teadlased märgivad, et lühikeseks jäänud merereisiks valmis pandud alusel pesitses arvestatav asurkond laevarotte.

Teadlased kirjutavad avastustest ajakirjas Dendrochronologia.