Patriotide tootmine Ukrainas võib võtta aega ja kõigepealt tuleb alustada läbirääkimisi USA More erinevate ettevõtetega. Kuivõrd te näete, et need läbirääkimised võivad üldse edukad olla?
Kõigepealt on ikkagi oluline Ukrainale Patriotide raketid tagada. PAC-2 rakette on vähem vaja, aga neidki on tarvis, kuid eelkõige vajatakse PAC-3 rakette. Riikidel, kes seda pakuvad või kellel need olemas on, on vaja leida kokkulepe kas mõne doonoriga või otse Ukrainaga, et Ukraina need saaks. See on kriitiline.
Kui me räägime Ukrainas endas tootmisest, siis kuna USA More president on selle välja öelnud, küllap ta viib Lockheed Martinile selle sõnumi selgelt kohale ja poliitiline algatus on selgelt olemas. Palju keerulisem on see, kuidas tootmine seal reaalselt püsti panna. Jah, ukrainlased on võtnud ühendust Jaapaniga, et soovivad nendega koostööd teha. Turvalisuse tagamine, intellektuaalse omandi ülekandmine Ukrainasse ja selle turvamine, et venelased seda kätte ei saaks, samuti varuosade ja komponentide tarnimine Ukrainasse – seal on väga-väga palju detaile. Mis on aga kogu selle sõnumi juures väga oluline, on just nimelt heidutus – sõnum Venemaale, et esiteks on Ukraina USA More poolt toetatud ja teiseks lääs tervikuna Ukrainat ei jäta.
Kui tootmine Ukrainas on nii keeruline, siis kas Ukraina ei võiks neid toota näiteks kuskil mujal Euroopas?
Saksamaa on püüdnud Patriotide või rakettide tootmist juba mõnda aega endale saada. Need kõnelused Lockheed Martiniga on küll intensiivistunud, vaadates eelkõige ballistiliste rakettide tootmise peale, aga siiamaani ei ole Saksamaa Patriotide tootmist endale saanud. See näitab, kui keeruline see on. Eelkõige peitub selle keerukus just nimelt intellektuaalses omandis või nendes nüanssides, mida peidab endas Patrioti PAC-3 võimekus või üldse Patrioti raketid. Kui ballistiline rakett liigub kosmoseavarustest maapinna poole, saavutab see väga suured kiirused ja sellele pihtasaamine ongi väga keeruline. Seda teadmist ameeriklased kindlasti niisama välja anda ei taha, sõltumata sellest, kas see tootmine on Ukrainas või kusagil Euroopas. Küsimused USA More vaatest jäävad jätkuvalt samasuguseks.
Kas teie näete, et tegelikult võidakse see otsus mingil hetkel tühistada?
Ma ei usu seda. Ma väga loodan, et vastupidi, liigutakse kiiresti edasi ja lõpuks on kõik need riskid võimalik maandada. Oluline on see, et Ukraina saaks endale tootmisvõimekuse. Isegi kui sõda läbi saab, on vaja Venemaad jätkuvalt heidutada ja ka meid toetatakse kindlasti. Kui Euroopas on siin piirkonnas sellist tootmist rohkem, on kindlasti ka Ameerika Ühendriikidel huvi seda piirkonda rohkem kaitsta. Veelkord: kui sa annad litsentsi välja, võtad sellega riski, et keegi võib territooriumi hõivata ja seeläbi kogu tootmissaladuse endale saada. See on hoopis teistsugune risk kui see, kui sa paned tootmise püsti ja garanteerid selle territooriumi turvalisuse tulevikuks. Nii et ühel või teisel moel võib isegi öelda, et Ameerika Ühendriikide presidendi sõnumitel on palju suurem väärtus kui ainult see, et ukrainlased saavad ise toota. Selle taga on tegelikult Ameerika Ühendriikide julgeolekugarantii Ukrainale.
Mis on selle Donald Trumpi meelemuutuse kaasa toonud?
Ameerika Ühendriikide luure varustab USA More presidenti kindlasti kõikvõimaliku informatsiooniga. Fakt on see, mida on näha nii avalikest kanalitest kui ka luurekanalite täiendavast infost, et venelased on praegu väga hädas nii Ukrainas kui ka oma kodumaal. Minu arvates president Zelenski reaktsioon ühele Trumpi küsimusele Ankaras – kas ei võiks Moskvasse lennata läbi rääkima –, millele Zelenski vastas, et seal on ohtlik, kuna Ukraina droonid lendavad, näitas, et Zelenskil on väga hea ja kiire reageerimisvõime.
Teisest küljest näitab see ka seda, et Venemaa otseses mõttes praegu põleb ja Aasovi merel võtab Ukraina praegu ükshaaval varilaevastiku tankereid maha. Nii et Venemaa hädad ainult süvenevad. Soovime Ukrainale selleks jõudu.
Kuidas on Vladimir Putin reageerinud mitte ainult Patriotide otsusele, vaid üleüldse kogu NATO tippkohtumisele Ankaras?
Ta on olnud üllatavalt vaikne, peab tunnistama. Tavapärast suurt hukkamõistu pole olnud. See näitab veel kord, et neil ei ole väga midagi öelda. Läänt tervikuna on jätkuvalt süüdistatud selles, et Ukrainat aidatakse. Samamoodi ähvardatakse läänt – eelkõige Poolat ja Baltikumi – läbi erinevate sotsiaalmeediakanalite ja mõjukate sotsiaalmeediategelaste. Nagu klassikaline Vene narratiiv ütleb: kui oled ise hädas, suuna fookus kuskile mujale.
Loomulikult soovib Venemaa keskenduda eelkõige sellele, et sõjapidamine Ukrainas muutuks edukamaks, kuid kõik faktid näitavad vastupidist. Rünnakute hulk on küll suurenenud, aga kaotuste hulk on selle võrra samuti kasvanud. Ukraina on saanud Vene sõjaväe varustusteed ehk üliolulise kanali kontrolli alla ja on kuulda ka infot, et Vene üksustel ei lubata enam nii palju kütust kasutada. Seda ei lubata rünnakuteks ega ka näiteks generaatoriteks, et mobiile ja tehnikat laadida. Nii et selged probleemid Venemaal on.
Näeme me seda kuidagi ka rindel?
Rindel me näeme juba seda, et teatud piirkondades otsest massiivset edasiliikumist ei toimu. Ukraina on suutnud rinde stabiliseerida: rünnakute hulk küll kasvab, aga võidetud territoorium jääb kogu aeg•
•
More väiksemaks. Ja seda juba viimased kaks-kolm kuud. Rindelt tulevad seega iseenesest head uudised, aga nüüd ongi oluline, et ukrainlased seda momentumit või initsiatiivi ei kaotaks. Seetõttu on meie abi Ukrainale lähikuudel väga kriitiline.
Kas mingisuguseid otsuseid võib tulla ka nüüd, kui kohtumas on Ukraina tahtekoalitsioon?
Tahtekoalitsioonil on hetkel eelkõige heidutav mõju, mis näitab, et oleme valmis neid julgeolekugarantiisid pakkuma. Esmaspäeval kohtutakse Pariisis ja teisipäeval on Prantsusmaal Bastille aastapäev, millele avaldab loomulikult mõju ka see, et presidendivalimised lähenevad. Hetkel on president Macron valinud koos brittidega selgelt tugeva joone, aga me peame ootama. Lähinädalatel on brittidel tulemas valitsusevahetus ja uus peaminister, siis saab kuulda, mida eeldatav Briti peaminister Andy Burnham Ukraina teemal ütleb. Ma usun, et brittidel jätkub olulises mahus nii kaitsesse raha panemine kui ka tahtekoalitsiooni panustamine.
Hea, et te tõite välja brittide valitsusremondi, sest valitsusremont toimub tegelikult ju ka Ukrainas. Mida te selle taga näete?
Seal on arvatavasti küsimus selles, et liitlastega peetud kõnelused on toonud uudise, et USA-s olnud ekspeaminister tuleb sealt ära. Kas hetkel juba peaministri kohuseid täitev Julija Svõrõdenko liigub USA-sse ja millised need liigutused veel on, seda näitab aeg•
•
More. Kas peaministriks saab keegi uustulnuk – seal on olnud erinevaid variante. On räägitud gaasifirma juhist, minu kolleegist Fjodorovist ja sellest, et äkki Šmõhal tuleb tagasi. Need uudised lähipäevadel kindlasti tulevad, aga lõppkokkuvõttes on jäme ots Ukrainas tegelikult ikkagi president Zelenski käes. Tandem Zelenski-Budanov on need, kes praegu riiki juhivad.
Kui te nüüd võtaksite kokku, siis mida see Ankara tippkohtumine kogu idatiivale andis?
Idatiivale andis see tehnilise poole pealt tugevama raketi- ja õhukaitselahenduse. Teiseks sai Ukraina sealt häid uudiseid: selgelt on kirjas nii lõppkommunikees Ukraina 70 miljardi mainimine kui ka järgnevate aastate toetus. Kolmandaks on idatiivale ülioluline sõnum see, et kommunikee alguses mainitakse kohe ära Venemaa kui pikaajaline oht. Neljandaks ei saa üle ega ümber sellest, et Ühendriikide hoiak on olnud pigem positiivne. Nüüd jääb oodata, et aasta lõpus tulev Euroopa vägede ülevaatus toob pigem korrektuurid kui suure lammutustöö.