Abilinnapead kirjutasid, et väljaannete ostmise toetust arvestatakse elanike arvu järgi. Tallinnas ja Tartus vähendatakse aga toetust täiendava koefitsiendiga. Seetõttu on Tallinna ja Tartu elaniku kohta eraldatav riiklik toetus väiksem kui näiteks Tallinna naaberomavalitsustes, nagu näiteks Viimsis, Sauel või Sakus.
Preeden ja Haukanõmm teatasid, et Tartumaal on olukord sarnane.
“Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et tööhõive struktuurist tingituna teenindavad Tallinna ja Tartu rahvaraamatukogud märkimisväärses ulatuses ka ümbritsevate maakondade elanikkonda,” seisab kirjas.
Abilinnapead nentisid, et Tallinn ja Tartu on muuhulgas ka keeleliselt mitmekesiseimad omavalitsused, mistõttu on rahvaraamatukogudel kohustus tagada mitmekeeleline ja -kultuuriline kogu. Nii saab pakkuda erineva emakeelega elanikele võimalust lugeda oma emakeeles.
“Sellise kogu kujundamine eeldab oluliselt suuremat väljaannete valikut ning suuremaid soetuskulusid kui valdavalt eestikeelse koguga väiksemates omavalitsustes,” sõnasid Preeden ja Haukanõmm.
Kavandis on kirjas, et toetuse vähendamisel võeti arvesse muude raamatukogude osakaal Tallinna ja Tartu rahvaraamatukogu teeninduspiirkonnas.
Nende sõnul pole see argument põhjendatud.
Preeden ja Haukanõmm tõid näiteks teadus- ja kõrgkooliraamatukogude kogud, mis on eelkõige teadus-, õppe- ja erialase tegevuse toetamiseks. Nende eesmärk pole pakkuda üldkasutatavat ilukirjandust, laste- ja noortekirjandust ega muud rahvaraamatukogu põhikogu moodustavat kirjandust.
“Lisaks ei ole kõrgkooliraamatukogude kasutamine kõigile elanikele piiramatu,” seisab kirjas. Näiteks piirab mõni raamatukogu väliste lugejate laenutusõigust, mõni registreerib lugejaks alates 16. eluaastast ning mõni ei paku üldse kojulaenutust. Kui aga raamatukogu on piiratud sihtrühmale, ei saa seda lugeda rahvaraamatukogu kõrval lahenduseks.
Preeden ja Haukanõmm kirjutasid, et Tallinna ja Tartu rahvaraamatukogude vajadus riikliku väljaannete ostmise toetuse järele pole väiksem üksnes seetõttu, et nende teeninduspiirkonnas on teadus- või kõrgkooliraamatukogud.
Nad lisasid, et rahvaraamatukogud on tihtipeale ka kooliraamatukogud või vähemalt toetavad seda otstarvet, sest paljudel koolidel on vaid õpikute kogu. Ilukirjandust minnakse laenutama rahvaraamatukogust.
“Arvestades, et suurtes linnades on palju koole, on ka sellise kirjanduse soovijate hulk väga palju suurem kui väiksemas kohas,” kirjutasid Preeden ja Haukanõmm.
Abilinnapead sõnasid, et teema on oluline, sest võrreldes mõne aasta taguse ajaga on raamatutele järjekorras olevate lugejate arv pidevas tõusus. Kui varem oli menuki lugemise järjekorras 200 inimest, ulatuvad nüüd järjekorrad kohati juba 300 inimeseni.
Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooninõunik Kerttu Kaldoja ütles, et arutelud lähevad edasi sügisel, kui rahvusraamatukogude eelnõu lugemised riigikogus jätkuvad.
Ta nentis, et teavikute ostmiseks mõeldud raha on ministeeriumi prioriteet riigieelarve läbirääkimisel.
“Küsime juurde miljon eurot komplekteerimistoetuse tõusuks 2027. aastaks, et suurendada väljaannete kättesaadavust,” selgitas Kaldoja.
Kuna valdkonna kõneisik on parasjagu puhkusel, lubas kultuuriministeerium teemast sügise poole uuesti kommenteerida, kui protsessid on käima läinud.
Rahvaraamatukogu seaduse ja Eesti rahvusraamatukogu seaduse muutmise eelnõu jõustumise uued tähtajad on kavandatud järgmise aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks.