Õitsevad pärnad meelitavad suvel ligi tohutul hulgal erinevaid putukaid. Nende rikkalik nektar ja tugev lõhn tõmbavad ligi mesilasi, sirelasi, kihulasi, pistesääski ning teisi kile- ja kahetiivalisi putukaid.
Ometi ei ole siin aga ilmselt tegemist toiduotsinguga. Paljud väikesed putukad, eriti surusääsed moodustavad paaritumiseks püstiseid sülemisambaid. Selliseid parvesid moodustavad isased isendid, kes püüavad emaseid paarumisele meelitada.
Suure tõenäosusega ongi need parvlevad surusääsklased (Chironomidae), kelle sülemid võivad hõljuda mitme meetri kõrgusel mõne maastikulise orientiiri – näiteks puuvõra – kohal. Surusääse valmikud ei ime verd, vaid toituvad ainult nektarist ja muudest suhkrurikastest vedelikest, paljud liigid ei toitu täiskasvanuna üldse.
Kaadritel on näha, et tumedad moodustised püsivad paljude sekundite jooksul ning näivad mitme kitsa, kergelt lookleva püstise nii-öelda suitsusambana pärna võra kohal. Selline kuju johtub väikeste putukate tihedatest kogumikest, milles üksikuid isendeid ei ole võimalik distantsilt eristada ning mille kiire liikumine sulandub kaamera särituse ja pildi madala eraldusvõime tõttu hägusaks sambaks. Asjaolu, et sambaid on mitu ja need on üksteisest eraldatud, sobib samuti putukate käitumisega.
Väiksemates parvedes on ühel isasel suurem tõenäosus emast paaritada ja seetõttu väga suuri parvesid valdavalt ei moodustu. Parvlemine, mis tavaliselt leiab aset videvikus, on surusääsklastele oluline evolutsiooniline mehhanism ilma milleta ei toimu paarumist.
Kui arutleda alternatiivsete, vähetõenäoliste seletuste üle, siis ükski neist täheldatud nähtusega hästi ei sobitu. Maastikul sageli nähtav sooja õhu virvendus tekib sellest, et eri temperatuuriga õhul on erinev tihedus ja seetõttu ka erinev murdumisnäitaja. Kuna soojad õhukihid ruumis liiguvad ja segunevad jahedamatega, on valguse murdumine pidevas muutumises, mistõttu kauged objektid näivad värelevat. Soojast õhust põhjustatud virvendus moonutab tavaliselt tausta, kuid ei saa moodustada kitsaid tumedaid sambaid.
Nähtuse põhjusena võib välistada ka lenduvad orgaanilised ühendid (VOCs, volatile organic compounds), ehkki pärnad eritavad soojadel suvepäevadel neid (peamiselt isopreeni ja erinevaid monoterpeene) märkimisväärsetes kogustes. VOC-id ise ei ole nähtavad, need on värvusetud gaasid. Kuigi suur puu võib soodsates tingimustes toota neid suurel hulgal, lahjenevad need vabas õhus kiiresti üliväikeste kontsentratsioonideni, mis ei saa hajutada nähtavat valgust sellisel määral, et see muutuks visuaalselt nähtavaks.
Tõsi, UV-kiirgus tekitab atmosfääris väga reaktsioonivõimelisi osakesi ehk radikaale, mille toimel VOC-id oksüdeeruvad ning teatud aja jooksul need molekulid kondenseeruvad suuremateks aerosooli osakesteks. Tekkinud aerosooli osakesed hajutavad päikesevalgust ja annavad maastikule sinaka vine, kuid ei moodusta vahetult puuvõrade kohale nähtavaid sambaid.
Päikese käes soojenenud puuvõrade kohal tekivad tõusvad õhuvoolud – see on konvektiivne õhu liikumine. Õhk ise on küll nähtamatu, kuid õhus leidub tolmu või muid peenosakesi, mis võivad tõusvad õhuvoolud nähtavaks muuta. Suve esimesel poolel on õhus ka palju õietolmu, kuid pärn on putuktolmleja ning tema õietolmuterad on suhteliselt suured ja kleepuvad ega levi konvektiivsete õhuvooludega nagu tuultolmlejate omad.
Mis veel silma jäi? Need sambad tunduvad olevat väga kitsad, aga samas üsna püsivad kindlatel kohtadel puuvõra kohal, mitte tuulega minema kanduvad. See, et miski nii-öelda hoiab neid koha peal, viitab elusorganismidele ehk putukatele.