Töötan andmeteadlase ja andmepõhiste otsustusprotsesside juurutajana. Reaalvaldkonna töö igati pidi. Samas ei tunne ma, et kooli matemaatika õppekava oleks mind selleks väga hästi ette valmistanud: nii mõndagi oli täiesti üleliigne ja omajagu vajalikke teadmisi jäi täiesti käsitlemata.
Suurim puudujääk oli minu jaoks kahtlemata statistika-alaste teadmiste täielik puudumine. Tõsi küll, meil oli väike sissejuhatus tõenäosusteooriasse stiilis, et kui kastis on viis punast õuna ja kolm rohelist, siis milline on tõenäosus võtta järjest kaks punast õuna.
Statistika poole pealt rääkisime küll, mis on keskmine ja mediaan, aga mitte oluliselt enamat. Nüüd kooliajale tagasi vaadates on sellest kahju.
Statistika ei ole lihtsalt ühe eriala inimeste valdkonnateadmine. See on vajalik oskus, et olla arukas kodanik, kes saab aru maailmas toimuvast ning oskab ühiskonnaelus kaasa rääkida.
Kuulen sageli selliseid arutelusid, kus keegi proovib mõnd üldistavat väidet ühe konkreetse näitega ümber lükata. Umbes nii, et keegi vaidleb väitele, et mehed on keskmiselt pikemad kui naised vastu sellega, et tema vanaema on küll väga pikka kasvu. Üksikjuhtum ei ütle midagi populatsiooni kui terviku kohta. Väide, et mehed on keskmiselt pikemad, ei tähenda, et iga mees on pikem kui iga naine. Aga sellest on raske aru saada inimesel, kes ei valda statistikat.
Samasse ooperisse kuuluvad ka väited, et kliima soojenemist ei ole olemas, sest eile oli väga palav päev või et taimetoitlus on eluohtlik, sest kusagil üks vegan nägi väsinud välja.
Minu jaoks oli paras vau efekt näha, kuidas statistika võimaldab päriselus kehtivaid seaduspärasid ette ennustada. Kui ütled mulle, kui palju inimesi elab Eesti suuruselt teises linnas (Tartus) ja suuruselt kolmandas linnas (Pärnus), siis saab hirmutavalt täpselt välja arvutada, kui palju on elanikke Narvas ja muudes linnades. Seda selle pärast, et linnade elanike arv allub eksponentjaotusele ja kui meil on kaks andmepunkti teada, siis saab ülejäänu juba nendest tuletada. Ma ei tahtnud seda lapsena alguses uskuda. Sestap võtsin Wikipediast Eesti linnade elanike arvu tabeli ette ja testisin järele. Töötas küll.
Maailmas on selliseid seaduspärasid palju. Lõviosa asju, mida igapäevaelus mõõdame, alluvad kas normaaljaotusele (näiteks inimese pikkus: keskmiselt pikki on kõige enam, lühemaid ja pikemaid juba vähem) või eksponentjaotusele (näiteks linnade elanike arv: suuri linnu on vähe, väikeseid palju) või siis mõnele muule teada-tuntud mustrile. Mida paremini neid teame, seda paremini siin maailmas orienteerume.
Mille arvelt seda õppekavva mahutada? Niisama juurde toppida ei saa, koolis on materiali juba niigi päris ohtralt. Minu isiklik soovitus oleks välja visata enamik trigonomeetriat. Siinuse ja koosinuse mõisteid võiks küll kuulnud olla, aga pikkade trigonomeetriliste valemite taandamine on vähemasti minu erialal täiesti ebavajalik. Ja mitte ainult minu andmeteadlase töös; sama kinnitas ka minu elektroonikainsenerist sõber. Küllap on erialasid, kus see oskus on oluline, kuid tegemist ei ole üldise haritud inimeseks olemise jaoks olulise kompetentsiga. Tangensite taandamine ei tee sinust mõistlikumat kodanikku. Statistika aluspõhimõtete valdamine aga küll.
Iga inimene ei pea saama aru statistika taga olevast matemaatikast. Küll aga tuleks igale ühele kasuks üldine arusaam põhitõdedest ja oskus lugeda graafikuid. Ega ma ise ka peast ei tea, milline on normaaljaotuse tõenäosustiheduse funktsiooni valem. See on päris keeruline elukas. Aga ma oskan lugeda viiuli diagrammi ja normaaljaotuse ära tunda. Ja teada, mida ma sellest järeldada saan.
Või teine näide: oskus eristada päriselt kehtivaid seoseid juhuslikest illusioonidest. Ma ei oska peast ega ka mitte paberil Wilcoxoni testi arvutada, aga ma saan aru, mida tähendab p-väärtus ja kuidas seda tõlgendada. Ja see annab teatava immuunsuse populistlike poliitikute ja liba-uudiste suhtes.
Meil on vaja statistikast rohkem rääkida. Eesti keeles ja maalähedaselt. Tavalisele inimesele arusaadavalt. Statistiline kirjaoskus ei tohi jääda analüütikute eliit hobiks. See peab jõudma peavoolu.